cave laborem

...ehk magamine on nõrkadele

Reklaamipausi aeg. Kõik, kel plaanis sel kevadel veel sammud Oxfordi pool seada, siis soovitan retk seada päris märtsi algusesse, sest siis on võimalik kuulda-näha Haydni „Creationit” Oxford Student Choruse esituses ning loomulikult ka „Aeneid or A Funny Thing Happened on the Way to Rome” nimelist tükki OULESi poolt. Viimase puhul on tegemist troojalaste eksirännakutega mitte Odüsseuse omadega nagu enne valesti välja hüütud sai. Kas asi ka tegelikult nii naljakas on kui kõigile osalejatele tundub, see jääb juba publiku otsustada. Väikse vihjena võib veel öelda, et minu kanda on tõenäoliset kogu tüki kõige kummalisem roll.

Muidu on Oxfordi elu juba täielikult tuurid üles võtnud. Kui trimester kestab ainult kaheksa nädalat, siis ei ole mõeldav, et uuesti sisseelamiseks rohkem kui ainult mõni päev jäetakse. Lõppeva nädala motoks näis olevat – ei unele! Ja milleks magada, kui ümberringi toimub nii palju uut ja huvitavat? Mitte, et me kooli kõrvalt väga midagi muud näinud oleks, aga siiski... Labori praktikad lähevad ka järjest huvitavamaks, sest jõuame selgrootute juurest sõprade ja sugulaste selgroogsete juurde. Näpud muutuvad iga korraga aina osavamaks ja mõned osad, mis alguses ületamatute raskustena näisid on praeguseks juba elementaarpagas, millele toetudes aina keerulisemate probleemidega silmitsi seista tuleb. Kuigi vahel on tunne, et juhendajad on enne praktikat pead kokku pannud ja mõelnud, et teeks õige nalja ja kirjutaks sellised juhendid, millest meil endal pisut raske aru on saada, noh, nalja pärast või nii ning vaatame mis nägu nad teevad. Päris huvitavaid nägusid tegime. Siiski ei saa kurta, et midagi väga olulist metsa oleks läinud, mõni viga ikka lipsas sisse, aga mitte midagi sellist, mida seletada ei õnnestu. Õnneks on meil nüüd pea nädal aega välja mõelda, mida me protokolli kirja paneme. Tulev nädal on vastupidiselt eelmisele üks kõige rahulikumaid üldse. Meil pole ühtegi praktikat ja ka tutoriaale on ainult üks. Esseeteema on ka midagi, mida iga päev ei näe – me saame kirjutada dinosaurustest! Meil on kindel plaan Jurassic Parki maraton teha, et asjast ikka kõige õigemat ja värvilisemat ülevaadet saada.

Ira Deorum

Teadsin, et varem või hiljem see juhtub – Oxford upub. Päris tõsiselt kohe. Meil ei ole enam jõge, aga selle eest on siit kuni nii kaugele kui silm seletab üks pruunikas-kollane järv. Oskan vaid õnne tänada, et meie maja pisut kõrgemal on ja kui häda tõesti käes, siis elan ju veel ka kolmandal korrusel.

nil per os

...ehk kartulid, kartulid, kartulid

Proovieksamid on nüüdseks seljataga ja järgmisteni on aega pisut üle kolme kuu. Ometi ei tasu loota, et nüüd on aeg jalad seinale visata – nüüd päris töö alles algab. Esimene essee kalade ujumismeetoditest on lõpetamisel ja loengudki juba alanud. Sel trimestril õnnestub molekulaarteaduste koormust organismide teooria arvelt vähedada, mis on vahelduseks päris hea lahendus.

Eile ühinesin Oxford University Light Entertainment Societyga (OULES) ja nagu minu puhul ikka juhtus see täiesti ootamatult. Kell oli juba üsna hilist õhtutundi löömas, kui Mariel mulle helistas ja küsis, kas mina olin see, kes temaga eelmisel aastal heategevusliku teatritrupiga ühineda tahtis. Seda fakti ma meenutada ei suutnud... vaevalt see mina olin. Siiski otsustasin ma temaga kaasa lonkida, sest üksi võõrastesse kohtadesse minek on ju hirmus kole. Nagu teatriinimeste puhul ikka, olid ka nemad kõik parajalt põrunud ja eksentrilised, kuid mitte sugugi halvas mõttes. Väikesed veidrused on hoolikalt doseerituna vägagi tervistavad. Sel trimestril etendame komöödiat Odüsseuse eksirännakute teemadel (tegemist on jua ikkagi paroodiatrupiga) ja kui kõik plaanikohaselt läheb siis õnnestub mul kohmakat „sidekicki” mängida, kuid eks see selgub juba ülehomses proovis.

domus dulcis domus

...ehk kodust ja kodutundest

Napilt kuus nädalat peale talvepuhkusele minemist olen jälle tagasi, et alustada selle aasta esimese pingelise õpinguperioodiga. Homme ootab mind ees neljatunnine eksam geenide ja rakkude teemal, mis kuidagi üle tuleb elada, kuid mille osatähtsus õnneks märkimisväärne pole.

Hetkel hoiab meeli ärevil hoopis teadmine, et meil on järgmisel aastal oma maja. Paari viimase päeva ühendatud jõupingutused viisid sihile - septembrist 2008 on meie käsutuses kahekorruseline, kuue magamistoa, kolme vannitoa ja suure köök-elutoaga majake Cowley Roadil. Tõsi, see on küll mõnusa jalgsimatka kaugusel Oxfordi kesklinnast, kuid tundus jaburusena ainult seepärast niivõrd imeline maja käest lasta. Pealegi kulub meile kõigile natuke trenni ära, liikumine on ju ainult terviseks. Ma ilmselt võiksingi jääda siia oma suurepärasest uuest Oxfordi kodust jutustama... Lõpetuseks lisaksin vaid nii palju, et see oli esimene maja (õige mitmest), kus tekkis tunne, et tegemist on päris maja mitte tudengihütiga.