Bioloogiatudengina tunnen aeg ajalt vajadust oma ala propageerida. Seega soovitan lugeda tänasest Postimehest kolumni - Erkki Luuk: geneetiliselt moondatud organism on hea. Tegemist on vastusega arvamusele - Roy Strider: mürgita, mürgita! Mõtlema panevat lugemist!
23 November 2007
nunc est bibendum
...ehk hoiame üliõpilaslippu kõrgel
Eilses postituses jäi nii mõnigi asi mainimata. Kuna tudengid on teadagi joodikud ja laaberdajad, siis on huvi tuntud, et kas mina seda mainet ikka üleval hoian. Ikka hoian. Päevad läbi ainult joongi ja ööselgi ei jõua voodisse, sest alkopudel veel tühjendamata. Loengus joonistan lambaid ja ootan jälle hetke, kus saaks välja teadagi mida tarbima. Sellised olid nimelt ühe kolmanda kursuse eksperimentaalpsühholoogiatudengi uurimuse tulemused. Paljud kolmanda kursuse üliõpilased valivad oma lõputööks ühe või teise uurimuse läbiviimise ja meie andsime ühe sellise jaoks lahkelt infot. Küsimused olid paraku nii jaburalt koostatud ja kätte sai ta meid ka valel päeval, et tulemused ongi sellised. Kuna tema poolt uuritud nädala sisse mahtusid kaks esseed ja pikale veninud sünnipäev, siis ei tohiks ju kellelegi üllatusena tulla, et iga öö ei saa kaheksat tundi täis ja kohati tarbitakse ka üle kahe koguse alkoholi päevas.
Paari sõnaga ehk ka sellest sünnipäevast. Annabel on samuti St. Hilda bioloog ja sai nüüd mõne päeva eest 19. Loomulikult tuli seda tähistada Oxfordi moodi ehk siis traditsioonilise „barcrawliga”. Et asjale pisut vürtsi lisada, siis oli peokesel ka teema – „Rocky Horror Picture Show”. Kuna mina korsetidesse liialt ei usu, siis õnnestus mul ennast välja vabandada õige originaalsema kostüümiga – Janet. 50ndate stiilis kleidike ja lokikesed nägu raamimas olin ma kõigile teistele parajaks kontrastiks. Kui väljas ainult nii pagan külm poleks olnud. Kui aga kronoloogiliselt mõelda, siis algas õhtu võrdlemisi varakult Hertfordis (üks kolledžitest, kus Annabelil on palju sõpru), kus vaatasime nimetet filmi. Õhtu edenedes käisime tõepoolest ka mõned baarid läbi, aga kuna siinsetel lokaalidel, pubidel ja niisama joomakohtadel on tegutsemiseks vaja litsentsi, mis parimal juhul kestab 11 õhtul, siis olime sunnitud oma plaane ümber tegema. Klubidesse ei tihanud keegi neis riietes minna ja seega võeti üheselt vastu otsus minna tagasi alguspunkti ja vaadata, mis edasi saab. Sai pidu. Kujundasime ühe tubadest ümber ööklubiks, kus mängiti muusikat, mida ükski päris ööklubi välja ei kannataks. Jumalanna Eklektika oleks kahvatunud, kui meid kuulnuks. Kel lõi juba päris hilist õhtutuni, kui ka tublimad tantsijad enam oma konte liigutada ei jaksanud. Kuna aga kellelgi endiselt tahtmist ei olnud välja ulguva tulle kätte minna, siis otsustati seltskondlikult oodata kun St. Hilda’s Hertfordile lähemale nihkub ning aega veeta Family Guy’d vaadates. Nosisime karamelle ja pistaatsia pähkleid ning naersime. Ühel hetkel hakkasime siiski oma kodukoha poole tagasi jalutama, korjates tee pealt üles Unioni ballilt tulnud neiud ja ühe torupillimängija. Me ei teagi, kust tema meiega kaasa tuli ja ausalt öeldes ei oska ma ka nimetada, kust me temast viimaks lahti saime.
Vahemärkusena olgu veel öeldud, et päev varem sai külastatud vana sõpra „Rosie O’Grady’st”, kus taaskord elavat muusikat kogeda õnnestus. Paraku ei olnud kohale tulnud kaks härrasmeest võrreldavad nädalaid tagasi kuuldud bändiga. Maki pealt tulev bass pole ikka päris õige asi iiri folgi jaoks...
Eilses postituses jäi nii mõnigi asi mainimata. Kuna tudengid on teadagi joodikud ja laaberdajad, siis on huvi tuntud, et kas mina seda mainet ikka üleval hoian. Ikka hoian. Päevad läbi ainult joongi ja ööselgi ei jõua voodisse, sest alkopudel veel tühjendamata. Loengus joonistan lambaid ja ootan jälle hetke, kus saaks välja teadagi mida tarbima. Sellised olid nimelt ühe kolmanda kursuse eksperimentaalpsühholoogiatudengi uurimuse tulemused. Paljud kolmanda kursuse üliõpilased valivad oma lõputööks ühe või teise uurimuse läbiviimise ja meie andsime ühe sellise jaoks lahkelt infot. Küsimused olid paraku nii jaburalt koostatud ja kätte sai ta meid ka valel päeval, et tulemused ongi sellised. Kuna tema poolt uuritud nädala sisse mahtusid kaks esseed ja pikale veninud sünnipäev, siis ei tohiks ju kellelegi üllatusena tulla, et iga öö ei saa kaheksat tundi täis ja kohati tarbitakse ka üle kahe koguse alkoholi päevas.
Paari sõnaga ehk ka sellest sünnipäevast. Annabel on samuti St. Hilda bioloog ja sai nüüd mõne päeva eest 19. Loomulikult tuli seda tähistada Oxfordi moodi ehk siis traditsioonilise „barcrawliga”. Et asjale pisut vürtsi lisada, siis oli peokesel ka teema – „Rocky Horror Picture Show”. Kuna mina korsetidesse liialt ei usu, siis õnnestus mul ennast välja vabandada õige originaalsema kostüümiga – Janet. 50ndate stiilis kleidike ja lokikesed nägu raamimas olin ma kõigile teistele parajaks kontrastiks. Kui väljas ainult nii pagan külm poleks olnud. Kui aga kronoloogiliselt mõelda, siis algas õhtu võrdlemisi varakult Hertfordis (üks kolledžitest, kus Annabelil on palju sõpru), kus vaatasime nimetet filmi. Õhtu edenedes käisime tõepoolest ka mõned baarid läbi, aga kuna siinsetel lokaalidel, pubidel ja niisama joomakohtadel on tegutsemiseks vaja litsentsi, mis parimal juhul kestab 11 õhtul, siis olime sunnitud oma plaane ümber tegema. Klubidesse ei tihanud keegi neis riietes minna ja seega võeti üheselt vastu otsus minna tagasi alguspunkti ja vaadata, mis edasi saab. Sai pidu. Kujundasime ühe tubadest ümber ööklubiks, kus mängiti muusikat, mida ükski päris ööklubi välja ei kannataks. Jumalanna Eklektika oleks kahvatunud, kui meid kuulnuks. Kel lõi juba päris hilist õhtutuni, kui ka tublimad tantsijad enam oma konte liigutada ei jaksanud. Kuna aga kellelgi endiselt tahtmist ei olnud välja ulguva tulle kätte minna, siis otsustati seltskondlikult oodata kun St. Hilda’s Hertfordile lähemale nihkub ning aega veeta Family Guy’d vaadates. Nosisime karamelle ja pistaatsia pähkleid ning naersime. Ühel hetkel hakkasime siiski oma kodukoha poole tagasi jalutama, korjates tee pealt üles Unioni ballilt tulnud neiud ja ühe torupillimängija. Me ei teagi, kust tema meiega kaasa tuli ja ausalt öeldes ei oska ma ka nimetada, kust me temast viimaks lahti saime.
Vahemärkusena olgu veel öeldud, et päev varem sai külastatud vana sõpra „Rosie O’Grady’st”, kus taaskord elavat muusikat kogeda õnnestus. Paraku ei olnud kohale tulnud kaks härrasmeest võrreldavad nädalaid tagasi kuuldud bändiga. Maki pealt tulev bass pole ikka päris õige asi iiri folgi jaoks...
22 November 2007
mens sana in corpore sano
...ehk hakkasin tervislikuks
Märkamatult on siin juba kaks kuud mööda läinud. Arugi ei saa, alles ma ju kolisin sisse ja juba jälle vaja asjad kokku pakkida. Tuleb kaks viimast esseed veel kibekiiresti valmis meisterdada ja on ehk aega veel Bodleani uksestki sisse piiluda. Pean piinlikusega tunnistama, et ei olegi sinna veel jõudnud ning mõte sellest, et ma jätan kasutamata võimaluse heita pilk peale inglismaa suuruselt teise raamatukogu kollektsioonile on mõeldamatu! Tegemist on copyright raamatukoguga ehk siis kõik raamatud, mis inglismaal viimase 400 aasta jooksul ilmunud on selle õilsa maja seinte vahel. Ülekantudtähenduses küll, osa kogust on ka offsite. Aga tähenärijad ei meeldi kellelegi. Paljas mõte sellest paneb mind põnevusest surisema!
Nagu ikka on nädalad möödunud töö tähe all. Ma olen selle kahe kuuga siin kirjutanud vähemalt kaks kui mitte kolm korda rohkem esseesid kui terve oma eelneva elu jooksul kokku. Selle nädalaga lõppesid vähemalt praktikad ära ehk siis järgmisel nädalal saab juba pisult vabamalt hingata. Võtsin endale ette plaani, et teen kõik asjad esmaspäevaks ära ja siis saan puhata. Puhkus tähendab siinsetes oludes seda, et pean ainult loengutes ja tutoriaalides käima. See eest olen ma tubli olnud. Eesti lõpukirjandiks valmistumine annab väga korraliku põhja heade esseede kirjutamiseks, siiamaani on tuutorid kiitnud minu stiili. Haa.
Mis ehk pealkirja veel puutub, siis olen ma nüüd jah tervislik. Šokolaadidieet sai otsa ja on aeg porganditele ja salatile üle minna. Pidev toas istumine ei mõju teps mitte hästi ja on viimane aeg midagi sellest suhtes ette võtta! Nii, manifest avalikult püstitatud olen ma ka sunnitud seda järgima. Märgin seina peale juba päevi...
Nagu ikka on nädalad möödunud töö tähe all. Ma olen selle kahe kuuga siin kirjutanud vähemalt kaks kui mitte kolm korda rohkem esseesid kui terve oma eelneva elu jooksul kokku. Selle nädalaga lõppesid vähemalt praktikad ära ehk siis järgmisel nädalal saab juba pisult vabamalt hingata. Võtsin endale ette plaani, et teen kõik asjad esmaspäevaks ära ja siis saan puhata. Puhkus tähendab siinsetes oludes seda, et pean ainult loengutes ja tutoriaalides käima. See eest olen ma tubli olnud. Eesti lõpukirjandiks valmistumine annab väga korraliku põhja heade esseede kirjutamiseks, siiamaani on tuutorid kiitnud minu stiili. Haa.
Mis ehk pealkirja veel puutub, siis olen ma nüüd jah tervislik. Šokolaadidieet sai otsa ja on aeg porganditele ja salatile üle minna. Pidev toas istumine ei mõju teps mitte hästi ja on viimane aeg midagi sellest suhtes ette võtta! Nii, manifest avalikult püstitatud olen ma ka sunnitud seda järgima. Märgin seina peale juba päevi...
11 November 2007
silentium est aureum
...ehk vaikus on kuld
Eneselegi märkamatult olen iga tubli blogija kõige pühama kohustuse blogimise unarusse jätnud. Eks sellel ole rohkem põhjuseid kui keegi lugeda viitsib ja tõenäoliselt oleks umbes pooled neist veel lisaks ka välja mõeldud nii et ma parem ei hakka ühtegi neist üldse mainimagi, vältimaks lugeja pahameele alla sattumist.
Millest lõputult huvitavast ja kaasa haaravast siis täna pajatada? Kuna viimased sündmused on ikka paremini meeles kui esimesed, siis võin ma samahästi ka tagant poolt jutustamist alustada. Eile toimus üle pika aja jälle üks korralik bop. Hilda on oma... kuidas seda öeldagi... üksluise soolise identiteedi tõttu bopide korraldamises teiste kolledžitega võrreldes pisut kehvamas seisus. Selgi korral lõime ühe teisega kampa, kelleks sedapuhku osutus Merton. Et mitte liiga poliitiliselt korrektne või stereotüübi vaba olla, siis tuleb mainida, et Merton on üldiselt tuntud järgmise lause järgi – „where fun goes to die”. Nii hull asi muidugi tegelikult ei ole, kuigi peab tõdema, et teatud osa (mis on ehk tõepoolest protsentuaalselt suurem kui teistes kolledžites) neist eelistab vabale ajale materjali ette õppimist. Veetsin hea hulga õhtust kääride, kleeplindi ja plastikkottide seltskonnas, et valmistada bopi teemale vastavat kleiti – „Anything but clothes!” Nii ma siis tegingi endale oma väikeste valgete kätega korraliku kokteilikleidi käepärastest vahenditest. Minu arust tuli päris ilus välja. Kui piltidele ligi saan, siis panen need kindlasti ka üles. Kuna ma polnud nädalaid päris korralikult väljas käinud, siis otsustasin õhtust viimast võtta. Osad vingusid, et muusika oli liiga vaikne ja toit liiga soolane ja nii edasi ja edasi, aga tegelikult on kõik ainult suhtumises kinni. Olime põhiliselt Hannah, Toni ja Catiga (kõik Hilda tüdrukud) lõdvalt lõimunud grupis, kus tantsisime ja tundsime ennast lihtsalt hästi. Vahepeal õnnestus veel mertonlastega mingit kummalist jenkat tantsida ja Queeni hitte laulda. Pisut enne peo lõppu leidsin ka need kaks kolmanda kursuse bioloogi üles, kellega esimest korda kohtusime peatükis „crescat scientia vita excolatur” ehk siis mõned nädalad tagasi Ahmedi putka juures. Seekord sain isegi nende nimed teada, David ja Marcus. Ühtlasi tutvustati mind ka Marcuse bulgaarlannast bioloogist tüdruksõbrale Alexile ja lugematutele Mertoni ajaloolastele, kes juba mõned tunnid tagasi reaalsusega (sel kujul kui meie seda kogeme) kontakti olid kaotanud. Kokkuvõttes võin mina omalt poolt lugeda õhtut korda läinuks. Lõpulugu kõlas pisut enne kahte ja plastiktuhkatriinude kombel seadsime sammud kolledžisse. Tee peal põrkasime jälle Ahmedi juurest läbi, et oma friikartulivajadust rahuldada ja pisut University kolledži trepi peal jalga puhata. Õhtu lõpetasime tassikese hädavajaliku kuuma kakaoga Cati toas. Uni on magus.
Tundub, et olen laulupisiku poolt nakatada saanud tõsisemalt kui arvata oleks osanud. Eelmisel neljapäeval ühinesin ka Hilda alternatiivkooriga. Päris koor on liiga aeganõudev, nende proovid kipuvad pea eranditult kattuma minu loengutega ja ei ole raske arvata, mille kasuks ma otsustaksin. Alternatiivkoor on küll tegelikult rohkem vokaalansambel, kuna meid on kokku ainult 9 lauljat ja üksik klaverimängija, aga vähemalt on need proovid täpselt kahe loenguploki vahel, et jõuab rõõmsalt kõik ära tehtud. Esialgu on repertuaaris a capella „Killing Me Softly” ja klaverisaatega „California Dreaming”.
Kui veel lühidalt akadeemilist poolt puudutada (mis küll tegelikult enamiku minu ärkvel oldud tundidest täidab), siis olen ma vahepeal päris tubli olnud. Minu interpretatsioon John Donne’i luuletuse ja proteiinide tertsiaarstruktuuri teemadel oli väärt kommentaari „excellent” ning sarnase tunnustuse osaks sai ka prokarüootide metabolismi uurinud kirjatükk. Viimase essee kohta ei saa küll päris sama öelda, aga võin enda kaitseks öelda, et kirjutasin selle ränga kõhutõve käes vaeveldes. See ei ole küll tegelikult mingi vabandus, aga enesepetmine kulub vahepeal väga marjaks ära. Tundub, et siin on läbipõlemise oht päris suur, sest pidevalt kohtad meililistides psühholoogilisele nõustamisele kutsuvaid teateid. Mina – nagu üks õige neidis kunagi - leian rasketel hetkedel toetust šokolaadist. Töötab väga hästi. Kujutan juba vaimusilmas ette saledate neidude ja toitumisteadlaste kiljatusi seda kuuldes.
Millest lõputult huvitavast ja kaasa haaravast siis täna pajatada? Kuna viimased sündmused on ikka paremini meeles kui esimesed, siis võin ma samahästi ka tagant poolt jutustamist alustada. Eile toimus üle pika aja jälle üks korralik bop. Hilda on oma... kuidas seda öeldagi... üksluise soolise identiteedi tõttu bopide korraldamises teiste kolledžitega võrreldes pisut kehvamas seisus. Selgi korral lõime ühe teisega kampa, kelleks sedapuhku osutus Merton. Et mitte liiga poliitiliselt korrektne või stereotüübi vaba olla, siis tuleb mainida, et Merton on üldiselt tuntud järgmise lause järgi – „where fun goes to die”. Nii hull asi muidugi tegelikult ei ole, kuigi peab tõdema, et teatud osa (mis on ehk tõepoolest protsentuaalselt suurem kui teistes kolledžites) neist eelistab vabale ajale materjali ette õppimist. Veetsin hea hulga õhtust kääride, kleeplindi ja plastikkottide seltskonnas, et valmistada bopi teemale vastavat kleiti – „Anything but clothes!” Nii ma siis tegingi endale oma väikeste valgete kätega korraliku kokteilikleidi käepärastest vahenditest. Minu arust tuli päris ilus välja. Kui piltidele ligi saan, siis panen need kindlasti ka üles. Kuna ma polnud nädalaid päris korralikult väljas käinud, siis otsustasin õhtust viimast võtta. Osad vingusid, et muusika oli liiga vaikne ja toit liiga soolane ja nii edasi ja edasi, aga tegelikult on kõik ainult suhtumises kinni. Olime põhiliselt Hannah, Toni ja Catiga (kõik Hilda tüdrukud) lõdvalt lõimunud grupis, kus tantsisime ja tundsime ennast lihtsalt hästi. Vahepeal õnnestus veel mertonlastega mingit kummalist jenkat tantsida ja Queeni hitte laulda. Pisut enne peo lõppu leidsin ka need kaks kolmanda kursuse bioloogi üles, kellega esimest korda kohtusime peatükis „crescat scientia vita excolatur” ehk siis mõned nädalad tagasi Ahmedi putka juures. Seekord sain isegi nende nimed teada, David ja Marcus. Ühtlasi tutvustati mind ka Marcuse bulgaarlannast bioloogist tüdruksõbrale Alexile ja lugematutele Mertoni ajaloolastele, kes juba mõned tunnid tagasi reaalsusega (sel kujul kui meie seda kogeme) kontakti olid kaotanud. Kokkuvõttes võin mina omalt poolt lugeda õhtut korda läinuks. Lõpulugu kõlas pisut enne kahte ja plastiktuhkatriinude kombel seadsime sammud kolledžisse. Tee peal põrkasime jälle Ahmedi juurest läbi, et oma friikartulivajadust rahuldada ja pisut University kolledži trepi peal jalga puhata. Õhtu lõpetasime tassikese hädavajaliku kuuma kakaoga Cati toas. Uni on magus.
Tundub, et olen laulupisiku poolt nakatada saanud tõsisemalt kui arvata oleks osanud. Eelmisel neljapäeval ühinesin ka Hilda alternatiivkooriga. Päris koor on liiga aeganõudev, nende proovid kipuvad pea eranditult kattuma minu loengutega ja ei ole raske arvata, mille kasuks ma otsustaksin. Alternatiivkoor on küll tegelikult rohkem vokaalansambel, kuna meid on kokku ainult 9 lauljat ja üksik klaverimängija, aga vähemalt on need proovid täpselt kahe loenguploki vahel, et jõuab rõõmsalt kõik ära tehtud. Esialgu on repertuaaris a capella „Killing Me Softly” ja klaverisaatega „California Dreaming”.
Kui veel lühidalt akadeemilist poolt puudutada (mis küll tegelikult enamiku minu ärkvel oldud tundidest täidab), siis olen ma vahepeal päris tubli olnud. Minu interpretatsioon John Donne’i luuletuse ja proteiinide tertsiaarstruktuuri teemadel oli väärt kommentaari „excellent” ning sarnase tunnustuse osaks sai ka prokarüootide metabolismi uurinud kirjatükk. Viimase essee kohta ei saa küll päris sama öelda, aga võin enda kaitseks öelda, et kirjutasin selle ränga kõhutõve käes vaeveldes. See ei ole küll tegelikult mingi vabandus, aga enesepetmine kulub vahepeal väga marjaks ära. Tundub, et siin on läbipõlemise oht päris suur, sest pidevalt kohtad meililistides psühholoogilisele nõustamisele kutsuvaid teateid. Mina – nagu üks õige neidis kunagi - leian rasketel hetkedel toetust šokolaadist. Töötab väga hästi. Kujutan juba vaimusilmas ette saledate neidude ja toitumisteadlaste kiljatusi seda kuuldes.
Ja kas blogis tervitada tohib? Tervitaks oma isa. Ilusat isadepäeva!
Subscribe to:
Comments (Atom)