...ehk hoiame üliõpilaslippu kõrgel
Eilses postituses jäi nii mõnigi asi mainimata. Kuna tudengid on teadagi joodikud ja laaberdajad, siis on huvi tuntud, et kas mina seda mainet ikka üleval hoian. Ikka hoian. Päevad läbi ainult joongi ja ööselgi ei jõua voodisse, sest alkopudel veel tühjendamata. Loengus joonistan lambaid ja ootan jälle hetke, kus saaks välja teadagi mida tarbima. Sellised olid nimelt ühe kolmanda kursuse eksperimentaalpsühholoogiatudengi uurimuse tulemused. Paljud kolmanda kursuse üliõpilased valivad oma lõputööks ühe või teise uurimuse läbiviimise ja meie andsime ühe sellise jaoks lahkelt infot. Küsimused olid paraku nii jaburalt koostatud ja kätte sai ta meid ka valel päeval, et tulemused ongi sellised. Kuna tema poolt uuritud nädala sisse mahtusid kaks esseed ja pikale veninud sünnipäev, siis ei tohiks ju kellelegi üllatusena tulla, et iga öö ei saa kaheksat tundi täis ja kohati tarbitakse ka üle kahe koguse alkoholi päevas.
Paari sõnaga ehk ka sellest sünnipäevast. Annabel on samuti St. Hilda bioloog ja sai nüüd mõne päeva eest 19. Loomulikult tuli seda tähistada Oxfordi moodi ehk siis traditsioonilise „barcrawliga”. Et asjale pisut vürtsi lisada, siis oli peokesel ka teema – „Rocky Horror Picture Show”. Kuna mina korsetidesse liialt ei usu, siis õnnestus mul ennast välja vabandada õige originaalsema kostüümiga – Janet. 50ndate stiilis kleidike ja lokikesed nägu raamimas olin ma kõigile teistele parajaks kontrastiks. Kui väljas ainult nii pagan külm poleks olnud. Kui aga kronoloogiliselt mõelda, siis algas õhtu võrdlemisi varakult Hertfordis (üks kolledžitest, kus Annabelil on palju sõpru), kus vaatasime nimetet filmi. Õhtu edenedes käisime tõepoolest ka mõned baarid läbi, aga kuna siinsetel lokaalidel, pubidel ja niisama joomakohtadel on tegutsemiseks vaja litsentsi, mis parimal juhul kestab 11 õhtul, siis olime sunnitud oma plaane ümber tegema. Klubidesse ei tihanud keegi neis riietes minna ja seega võeti üheselt vastu otsus minna tagasi alguspunkti ja vaadata, mis edasi saab. Sai pidu. Kujundasime ühe tubadest ümber ööklubiks, kus mängiti muusikat, mida ükski päris ööklubi välja ei kannataks. Jumalanna Eklektika oleks kahvatunud, kui meid kuulnuks. Kel lõi juba päris hilist õhtutuni, kui ka tublimad tantsijad enam oma konte liigutada ei jaksanud. Kuna aga kellelgi endiselt tahtmist ei olnud välja ulguva tulle kätte minna, siis otsustati seltskondlikult oodata kun St. Hilda’s Hertfordile lähemale nihkub ning aega veeta Family Guy’d vaadates. Nosisime karamelle ja pistaatsia pähkleid ning naersime. Ühel hetkel hakkasime siiski oma kodukoha poole tagasi jalutama, korjates tee pealt üles Unioni ballilt tulnud neiud ja ühe torupillimängija. Me ei teagi, kust tema meiega kaasa tuli ja ausalt öeldes ei oska ma ka nimetada, kust me temast viimaks lahti saime.
Vahemärkusena olgu veel öeldud, et päev varem sai külastatud vana sõpra „Rosie O’Grady’st”, kus taaskord elavat muusikat kogeda õnnestus. Paraku ei olnud kohale tulnud kaks härrasmeest võrreldavad nädalaid tagasi kuuldud bändiga. Maki pealt tulev bass pole ikka päris õige asi iiri folgi jaoks...
Eilses postituses jäi nii mõnigi asi mainimata. Kuna tudengid on teadagi joodikud ja laaberdajad, siis on huvi tuntud, et kas mina seda mainet ikka üleval hoian. Ikka hoian. Päevad läbi ainult joongi ja ööselgi ei jõua voodisse, sest alkopudel veel tühjendamata. Loengus joonistan lambaid ja ootan jälle hetke, kus saaks välja teadagi mida tarbima. Sellised olid nimelt ühe kolmanda kursuse eksperimentaalpsühholoogiatudengi uurimuse tulemused. Paljud kolmanda kursuse üliõpilased valivad oma lõputööks ühe või teise uurimuse läbiviimise ja meie andsime ühe sellise jaoks lahkelt infot. Küsimused olid paraku nii jaburalt koostatud ja kätte sai ta meid ka valel päeval, et tulemused ongi sellised. Kuna tema poolt uuritud nädala sisse mahtusid kaks esseed ja pikale veninud sünnipäev, siis ei tohiks ju kellelegi üllatusena tulla, et iga öö ei saa kaheksat tundi täis ja kohati tarbitakse ka üle kahe koguse alkoholi päevas.
Paari sõnaga ehk ka sellest sünnipäevast. Annabel on samuti St. Hilda bioloog ja sai nüüd mõne päeva eest 19. Loomulikult tuli seda tähistada Oxfordi moodi ehk siis traditsioonilise „barcrawliga”. Et asjale pisut vürtsi lisada, siis oli peokesel ka teema – „Rocky Horror Picture Show”. Kuna mina korsetidesse liialt ei usu, siis õnnestus mul ennast välja vabandada õige originaalsema kostüümiga – Janet. 50ndate stiilis kleidike ja lokikesed nägu raamimas olin ma kõigile teistele parajaks kontrastiks. Kui väljas ainult nii pagan külm poleks olnud. Kui aga kronoloogiliselt mõelda, siis algas õhtu võrdlemisi varakult Hertfordis (üks kolledžitest, kus Annabelil on palju sõpru), kus vaatasime nimetet filmi. Õhtu edenedes käisime tõepoolest ka mõned baarid läbi, aga kuna siinsetel lokaalidel, pubidel ja niisama joomakohtadel on tegutsemiseks vaja litsentsi, mis parimal juhul kestab 11 õhtul, siis olime sunnitud oma plaane ümber tegema. Klubidesse ei tihanud keegi neis riietes minna ja seega võeti üheselt vastu otsus minna tagasi alguspunkti ja vaadata, mis edasi saab. Sai pidu. Kujundasime ühe tubadest ümber ööklubiks, kus mängiti muusikat, mida ükski päris ööklubi välja ei kannataks. Jumalanna Eklektika oleks kahvatunud, kui meid kuulnuks. Kel lõi juba päris hilist õhtutuni, kui ka tublimad tantsijad enam oma konte liigutada ei jaksanud. Kuna aga kellelgi endiselt tahtmist ei olnud välja ulguva tulle kätte minna, siis otsustati seltskondlikult oodata kun St. Hilda’s Hertfordile lähemale nihkub ning aega veeta Family Guy’d vaadates. Nosisime karamelle ja pistaatsia pähkleid ning naersime. Ühel hetkel hakkasime siiski oma kodukoha poole tagasi jalutama, korjates tee pealt üles Unioni ballilt tulnud neiud ja ühe torupillimängija. Me ei teagi, kust tema meiega kaasa tuli ja ausalt öeldes ei oska ma ka nimetada, kust me temast viimaks lahti saime.
Vahemärkusena olgu veel öeldud, et päev varem sai külastatud vana sõpra „Rosie O’Grady’st”, kus taaskord elavat muusikat kogeda õnnestus. Paraku ei olnud kohale tulnud kaks härrasmeest võrreldavad nädalaid tagasi kuuldud bändiga. Maki pealt tulev bass pole ikka päris õige asi iiri folgi jaoks...
No comments:
Post a Comment