...ehk vaikus on kuld
Eneselegi märkamatult olen iga tubli blogija kõige pühama kohustuse blogimise unarusse jätnud. Eks sellel ole rohkem põhjuseid kui keegi lugeda viitsib ja tõenäoliselt oleks umbes pooled neist veel lisaks ka välja mõeldud nii et ma parem ei hakka ühtegi neist üldse mainimagi, vältimaks lugeja pahameele alla sattumist.
Millest lõputult huvitavast ja kaasa haaravast siis täna pajatada? Kuna viimased sündmused on ikka paremini meeles kui esimesed, siis võin ma samahästi ka tagant poolt jutustamist alustada. Eile toimus üle pika aja jälle üks korralik bop. Hilda on oma... kuidas seda öeldagi... üksluise soolise identiteedi tõttu bopide korraldamises teiste kolledžitega võrreldes pisut kehvamas seisus. Selgi korral lõime ühe teisega kampa, kelleks sedapuhku osutus Merton. Et mitte liiga poliitiliselt korrektne või stereotüübi vaba olla, siis tuleb mainida, et Merton on üldiselt tuntud järgmise lause järgi – „where fun goes to die”. Nii hull asi muidugi tegelikult ei ole, kuigi peab tõdema, et teatud osa (mis on ehk tõepoolest protsentuaalselt suurem kui teistes kolledžites) neist eelistab vabale ajale materjali ette õppimist. Veetsin hea hulga õhtust kääride, kleeplindi ja plastikkottide seltskonnas, et valmistada bopi teemale vastavat kleiti – „Anything but clothes!” Nii ma siis tegingi endale oma väikeste valgete kätega korraliku kokteilikleidi käepärastest vahenditest. Minu arust tuli päris ilus välja. Kui piltidele ligi saan, siis panen need kindlasti ka üles. Kuna ma polnud nädalaid päris korralikult väljas käinud, siis otsustasin õhtust viimast võtta. Osad vingusid, et muusika oli liiga vaikne ja toit liiga soolane ja nii edasi ja edasi, aga tegelikult on kõik ainult suhtumises kinni. Olime põhiliselt Hannah, Toni ja Catiga (kõik Hilda tüdrukud) lõdvalt lõimunud grupis, kus tantsisime ja tundsime ennast lihtsalt hästi. Vahepeal õnnestus veel mertonlastega mingit kummalist jenkat tantsida ja Queeni hitte laulda. Pisut enne peo lõppu leidsin ka need kaks kolmanda kursuse bioloogi üles, kellega esimest korda kohtusime peatükis „crescat scientia vita excolatur” ehk siis mõned nädalad tagasi Ahmedi putka juures. Seekord sain isegi nende nimed teada, David ja Marcus. Ühtlasi tutvustati mind ka Marcuse bulgaarlannast bioloogist tüdruksõbrale Alexile ja lugematutele Mertoni ajaloolastele, kes juba mõned tunnid tagasi reaalsusega (sel kujul kui meie seda kogeme) kontakti olid kaotanud. Kokkuvõttes võin mina omalt poolt lugeda õhtut korda läinuks. Lõpulugu kõlas pisut enne kahte ja plastiktuhkatriinude kombel seadsime sammud kolledžisse. Tee peal põrkasime jälle Ahmedi juurest läbi, et oma friikartulivajadust rahuldada ja pisut University kolledži trepi peal jalga puhata. Õhtu lõpetasime tassikese hädavajaliku kuuma kakaoga Cati toas. Uni on magus.
Tundub, et olen laulupisiku poolt nakatada saanud tõsisemalt kui arvata oleks osanud. Eelmisel neljapäeval ühinesin ka Hilda alternatiivkooriga. Päris koor on liiga aeganõudev, nende proovid kipuvad pea eranditult kattuma minu loengutega ja ei ole raske arvata, mille kasuks ma otsustaksin. Alternatiivkoor on küll tegelikult rohkem vokaalansambel, kuna meid on kokku ainult 9 lauljat ja üksik klaverimängija, aga vähemalt on need proovid täpselt kahe loenguploki vahel, et jõuab rõõmsalt kõik ära tehtud. Esialgu on repertuaaris a capella „Killing Me Softly” ja klaverisaatega „California Dreaming”.
Kui veel lühidalt akadeemilist poolt puudutada (mis küll tegelikult enamiku minu ärkvel oldud tundidest täidab), siis olen ma vahepeal päris tubli olnud. Minu interpretatsioon John Donne’i luuletuse ja proteiinide tertsiaarstruktuuri teemadel oli väärt kommentaari „excellent” ning sarnase tunnustuse osaks sai ka prokarüootide metabolismi uurinud kirjatükk. Viimase essee kohta ei saa küll päris sama öelda, aga võin enda kaitseks öelda, et kirjutasin selle ränga kõhutõve käes vaeveldes. See ei ole küll tegelikult mingi vabandus, aga enesepetmine kulub vahepeal väga marjaks ära. Tundub, et siin on läbipõlemise oht päris suur, sest pidevalt kohtad meililistides psühholoogilisele nõustamisele kutsuvaid teateid. Mina – nagu üks õige neidis kunagi - leian rasketel hetkedel toetust šokolaadist. Töötab väga hästi. Kujutan juba vaimusilmas ette saledate neidude ja toitumisteadlaste kiljatusi seda kuuldes.
Millest lõputult huvitavast ja kaasa haaravast siis täna pajatada? Kuna viimased sündmused on ikka paremini meeles kui esimesed, siis võin ma samahästi ka tagant poolt jutustamist alustada. Eile toimus üle pika aja jälle üks korralik bop. Hilda on oma... kuidas seda öeldagi... üksluise soolise identiteedi tõttu bopide korraldamises teiste kolledžitega võrreldes pisut kehvamas seisus. Selgi korral lõime ühe teisega kampa, kelleks sedapuhku osutus Merton. Et mitte liiga poliitiliselt korrektne või stereotüübi vaba olla, siis tuleb mainida, et Merton on üldiselt tuntud järgmise lause järgi – „where fun goes to die”. Nii hull asi muidugi tegelikult ei ole, kuigi peab tõdema, et teatud osa (mis on ehk tõepoolest protsentuaalselt suurem kui teistes kolledžites) neist eelistab vabale ajale materjali ette õppimist. Veetsin hea hulga õhtust kääride, kleeplindi ja plastikkottide seltskonnas, et valmistada bopi teemale vastavat kleiti – „Anything but clothes!” Nii ma siis tegingi endale oma väikeste valgete kätega korraliku kokteilikleidi käepärastest vahenditest. Minu arust tuli päris ilus välja. Kui piltidele ligi saan, siis panen need kindlasti ka üles. Kuna ma polnud nädalaid päris korralikult väljas käinud, siis otsustasin õhtust viimast võtta. Osad vingusid, et muusika oli liiga vaikne ja toit liiga soolane ja nii edasi ja edasi, aga tegelikult on kõik ainult suhtumises kinni. Olime põhiliselt Hannah, Toni ja Catiga (kõik Hilda tüdrukud) lõdvalt lõimunud grupis, kus tantsisime ja tundsime ennast lihtsalt hästi. Vahepeal õnnestus veel mertonlastega mingit kummalist jenkat tantsida ja Queeni hitte laulda. Pisut enne peo lõppu leidsin ka need kaks kolmanda kursuse bioloogi üles, kellega esimest korda kohtusime peatükis „crescat scientia vita excolatur” ehk siis mõned nädalad tagasi Ahmedi putka juures. Seekord sain isegi nende nimed teada, David ja Marcus. Ühtlasi tutvustati mind ka Marcuse bulgaarlannast bioloogist tüdruksõbrale Alexile ja lugematutele Mertoni ajaloolastele, kes juba mõned tunnid tagasi reaalsusega (sel kujul kui meie seda kogeme) kontakti olid kaotanud. Kokkuvõttes võin mina omalt poolt lugeda õhtut korda läinuks. Lõpulugu kõlas pisut enne kahte ja plastiktuhkatriinude kombel seadsime sammud kolledžisse. Tee peal põrkasime jälle Ahmedi juurest läbi, et oma friikartulivajadust rahuldada ja pisut University kolledži trepi peal jalga puhata. Õhtu lõpetasime tassikese hädavajaliku kuuma kakaoga Cati toas. Uni on magus.
Tundub, et olen laulupisiku poolt nakatada saanud tõsisemalt kui arvata oleks osanud. Eelmisel neljapäeval ühinesin ka Hilda alternatiivkooriga. Päris koor on liiga aeganõudev, nende proovid kipuvad pea eranditult kattuma minu loengutega ja ei ole raske arvata, mille kasuks ma otsustaksin. Alternatiivkoor on küll tegelikult rohkem vokaalansambel, kuna meid on kokku ainult 9 lauljat ja üksik klaverimängija, aga vähemalt on need proovid täpselt kahe loenguploki vahel, et jõuab rõõmsalt kõik ära tehtud. Esialgu on repertuaaris a capella „Killing Me Softly” ja klaverisaatega „California Dreaming”.
Kui veel lühidalt akadeemilist poolt puudutada (mis küll tegelikult enamiku minu ärkvel oldud tundidest täidab), siis olen ma vahepeal päris tubli olnud. Minu interpretatsioon John Donne’i luuletuse ja proteiinide tertsiaarstruktuuri teemadel oli väärt kommentaari „excellent” ning sarnase tunnustuse osaks sai ka prokarüootide metabolismi uurinud kirjatükk. Viimase essee kohta ei saa küll päris sama öelda, aga võin enda kaitseks öelda, et kirjutasin selle ränga kõhutõve käes vaeveldes. See ei ole küll tegelikult mingi vabandus, aga enesepetmine kulub vahepeal väga marjaks ära. Tundub, et siin on läbipõlemise oht päris suur, sest pidevalt kohtad meililistides psühholoogilisele nõustamisele kutsuvaid teateid. Mina – nagu üks õige neidis kunagi - leian rasketel hetkedel toetust šokolaadist. Töötab väga hästi. Kujutan juba vaimusilmas ette saledate neidude ja toitumisteadlaste kiljatusi seda kuuldes.
Ja kas blogis tervitada tohib? Tervitaks oma isa. Ilusat isadepäeva!
4 comments:
Kas kommentaarides tohib tervitada? Tervitaksin nimelt meelsasti Liinat. Lihtsalt niisama. Või siiski, miks ka mitte, teisipäeva, 13. novembri puhul.
Jõudu!
Oh, lahe! Mulle meeldib tervitatud saada!
Mulle jällegi meeldib tervitada :)
Ma siis kasutan võimalust ja tervitan sind samuti, kuna helistama ma ei hakka ning virtuaalses maailmas sind väga tihti kohata ei õnnestu - seega ole tervitatud
Post a Comment