...ehk elu ongi kabaree
Kuigi akadeemilises mõttes ei erine viimased kaks nädalat eelmistest just kuigi palju, siis kõik ülejäänud kogemused on olnud kõike muud kui tavalised. Eelmise nädala algus tõi (tagasi?) külmad ilmad, udu ja jäised kõnniteed. Õnnestus siis mulgi osa saada inglise talvest, kuigi pean tõdema, et siin ei vaheldu mitte niivõrd aastaajad kui erinevad päevad või kohati isegi tunnid. Hommikul välja minnes tõmbad mantli hõlmad tihedalt kokku, surud nina salli vahele ja käed taskusse ning rühid, silmad krae kohalt välja piilumas, loengusaalide poole. Ülekäiguraja ees seisatades ja oma õhku rippuma jäävat hingeõhku jälgides märkad noorukesi neiusid, kes hommikul ilmselt hajameelsusest seeliku selga unustasid panna, raputad vaikselt pead ja lähed jälle edasi. Kiire kõnnaks paneb vere liikuma ja esimene loeng möödub kiiresti ja soojalt. Teises loengus oled sunnitud mantli uuesti õlgadele võtma, sest kiirkõnni energia on piiratud. Väidetavalt on selle taga isegi mingi veider loogika, et nad loengusaale ebamugavalt jahedad hoiavad. Ju on seegi kunagi kellegi poolt tõestatud, et külmas ruumis on väiksem tõenäosus, et tudeng unele suikub ja ühtlasi töötavad ka hallid ajurakud jahedas edukamalt. Olgu sellega kuidas on, aga jahedaks kisub küll. Üks huvitav imeasi, mida ma varem miskipärast märganud ei olnud, on veel. Kui päev on olnud piisavalt lühike ja loengud enne lõunat läbi saavad, siis võib koju jalutades näha, kuidas puud ja põõsad päikespaistes vihma kallama hakkavad. Hommikune jäide hakkab päiksepaistes sulama ja nii saavadki jalakäijad, kelle tee läbi puudesalu viib, oma annuse kastemärga krae vahele. Teadjamad jalutajad lähevad juba targu teisele poole teed, et sealt siis seda valguse vaatemängu jälgida. Kõigepealt ehmatusest, siis rõõmust kilkavaid lapsi on ka tore ringi kargamas näha.
Kuigi suurem osa nädalast möödus tõeopoolest kõiksugu looduse imetegusid jälgides, siis leidus siiski ka aega inimimede (tore sõna) jaoks. Nii õnnestus mul osa saada ka killukesest kohalikust amatöörteatrist, kui teisipäeva õhtul koos Catherine’i ja Annabeliga sammud Jesus kolledži väikses saalis istet võtsime. „Whodidit?“ on krimikomöödia ühes vaatuses, kus peaosas säras minu laboripartner Will ning kõrvalosas sama tükiga parima noore näitleja auhinna võitnud Adam, kes täiesti juhuslikult on omakorda Catherine’i laborisemu. Mis seal salata - väike saal, dekoratsioonide puudumine, tüki hilinemine ja märksõna „tudengiteater“ olid pisut hirmutavad ning manitsesid meid alagavat tükki ettevaatusega ootama, kuid nagu ilmselt juba aimate, siis oli tegemist omaette väikse pärliga. Kahjuks ei suuda ma enam meenutada, kes selle näidendi kirjutas ja kes selle lavastamise lõpuks ette võttis, kuid positiivne üllatus oli ta igal juhul. Agatha Christie’likule süžeele keerati vint peale juba esimeses stseenis, kus kurikael perekonna nähtamatule koerale otsa peale tegi. Hästi välja mängitud karakterid, kohati kolmemõttelised naljad ja tõeliste slap-stick comedy elementide virr-varr hoidis publikut kogu selle tunni aja väitel alati itsitamas, kohati pisarateni naermas.
Oxfordi veidrustega tutvumine jätkus reede õhtul, kui sammud sai seatud meie oma tudengibaari poole, kus kohe algamas Queer Cabaret. Vastav otsus sai vastu võetud juba nädal varem, kui me Marieliga, kellega nii bioloogia loenguid kui näidendiproove väisatud, teada saime, et nii mõnedki meie ühistest tuttavatest seal üles astuvad. Mõeldud, tehtud. Dresscode Moulin Rouge oli küll pisut hirmutav, kuid ka sellest saime mustade kokteilikleitide abiga üle. Üritus ise oli omamoodi: esinejate seas olid muuhulgas meie oma OULES, Hilda vokaalgrupp (keda saatis alati vapustav Catherine), uusi laule vanas kuues esitav Claire Benjamin, vampiirnaine ja alternatiivkoomik. Nagu juba mainitud, siis oli tegemist queer kabareega, kus enamik etteasteid just seksuaalvähemustele suunatud, kuid ka me ülejäänud saime oma osa tantsu, laulu ja nalja kätte.
Postitus hakkab juba õige pikaks kiskuma, kuid siiski ei saa ma mainimata jätta veel seda, et seniajani identifitseerimisest kõrvale hoidnud puu mu akna all on õitsema hakanud! Lisan ka pildi, mille kehva kvaliteedi eest vabandan, öeldes, et mu kihk rõõmu jagada sai jagu minu ideaali ihalusest. Muidu oleks ehk võinud hommikuni oodata ja päiksevalguses pilti teha.
Kuigi akadeemilises mõttes ei erine viimased kaks nädalat eelmistest just kuigi palju, siis kõik ülejäänud kogemused on olnud kõike muud kui tavalised. Eelmise nädala algus tõi (tagasi?) külmad ilmad, udu ja jäised kõnniteed. Õnnestus siis mulgi osa saada inglise talvest, kuigi pean tõdema, et siin ei vaheldu mitte niivõrd aastaajad kui erinevad päevad või kohati isegi tunnid. Hommikul välja minnes tõmbad mantli hõlmad tihedalt kokku, surud nina salli vahele ja käed taskusse ning rühid, silmad krae kohalt välja piilumas, loengusaalide poole. Ülekäiguraja ees seisatades ja oma õhku rippuma jäävat hingeõhku jälgides märkad noorukesi neiusid, kes hommikul ilmselt hajameelsusest seeliku selga unustasid panna, raputad vaikselt pead ja lähed jälle edasi. Kiire kõnnaks paneb vere liikuma ja esimene loeng möödub kiiresti ja soojalt. Teises loengus oled sunnitud mantli uuesti õlgadele võtma, sest kiirkõnni energia on piiratud. Väidetavalt on selle taga isegi mingi veider loogika, et nad loengusaale ebamugavalt jahedad hoiavad. Ju on seegi kunagi kellegi poolt tõestatud, et külmas ruumis on väiksem tõenäosus, et tudeng unele suikub ja ühtlasi töötavad ka hallid ajurakud jahedas edukamalt. Olgu sellega kuidas on, aga jahedaks kisub küll. Üks huvitav imeasi, mida ma varem miskipärast märganud ei olnud, on veel. Kui päev on olnud piisavalt lühike ja loengud enne lõunat läbi saavad, siis võib koju jalutades näha, kuidas puud ja põõsad päikespaistes vihma kallama hakkavad. Hommikune jäide hakkab päiksepaistes sulama ja nii saavadki jalakäijad, kelle tee läbi puudesalu viib, oma annuse kastemärga krae vahele. Teadjamad jalutajad lähevad juba targu teisele poole teed, et sealt siis seda valguse vaatemängu jälgida. Kõigepealt ehmatusest, siis rõõmust kilkavaid lapsi on ka tore ringi kargamas näha.
Kuigi suurem osa nädalast möödus tõeopoolest kõiksugu looduse imetegusid jälgides, siis leidus siiski ka aega inimimede (tore sõna) jaoks. Nii õnnestus mul osa saada ka killukesest kohalikust amatöörteatrist, kui teisipäeva õhtul koos Catherine’i ja Annabeliga sammud Jesus kolledži väikses saalis istet võtsime. „Whodidit?“ on krimikomöödia ühes vaatuses, kus peaosas säras minu laboripartner Will ning kõrvalosas sama tükiga parima noore näitleja auhinna võitnud Adam, kes täiesti juhuslikult on omakorda Catherine’i laborisemu. Mis seal salata - väike saal, dekoratsioonide puudumine, tüki hilinemine ja märksõna „tudengiteater“ olid pisut hirmutavad ning manitsesid meid alagavat tükki ettevaatusega ootama, kuid nagu ilmselt juba aimate, siis oli tegemist omaette väikse pärliga. Kahjuks ei suuda ma enam meenutada, kes selle näidendi kirjutas ja kes selle lavastamise lõpuks ette võttis, kuid positiivne üllatus oli ta igal juhul. Agatha Christie’likule süžeele keerati vint peale juba esimeses stseenis, kus kurikael perekonna nähtamatule koerale otsa peale tegi. Hästi välja mängitud karakterid, kohati kolmemõttelised naljad ja tõeliste slap-stick comedy elementide virr-varr hoidis publikut kogu selle tunni aja väitel alati itsitamas, kohati pisarateni naermas.
Oxfordi veidrustega tutvumine jätkus reede õhtul, kui sammud sai seatud meie oma tudengibaari poole, kus kohe algamas Queer Cabaret. Vastav otsus sai vastu võetud juba nädal varem, kui me Marieliga, kellega nii bioloogia loenguid kui näidendiproove väisatud, teada saime, et nii mõnedki meie ühistest tuttavatest seal üles astuvad. Mõeldud, tehtud. Dresscode Moulin Rouge oli küll pisut hirmutav, kuid ka sellest saime mustade kokteilikleitide abiga üle. Üritus ise oli omamoodi: esinejate seas olid muuhulgas meie oma OULES, Hilda vokaalgrupp (keda saatis alati vapustav Catherine), uusi laule vanas kuues esitav Claire Benjamin, vampiirnaine ja alternatiivkoomik. Nagu juba mainitud, siis oli tegemist queer kabareega, kus enamik etteasteid just seksuaalvähemustele suunatud, kuid ka me ülejäänud saime oma osa tantsu, laulu ja nalja kätte.
Postitus hakkab juba õige pikaks kiskuma, kuid siiski ei saa ma mainimata jätta veel seda, et seniajani identifitseerimisest kõrvale hoidnud puu mu akna all on õitsema hakanud! Lisan ka pildi, mille kehva kvaliteedi eest vabandan, öeldes, et mu kihk rõõmu jagada sai jagu minu ideaali ihalusest. Muidu oleks ehk võinud hommikuni oodata ja päiksevalguses pilti teha.
No comments:
Post a Comment