...ehk kevadest
Nii uskumatu kui see ka ei tunduks on mul siin kevad. Kindlasti on olemas inimesi, kes mulle sellise väite peale kibekiirelt vastu hakkavad vaidlema, sest brittide endi jaoks on asi kevadest kaugel ja soojematest riikidest pärit inimestele veel eriti. Aga mulle? Väljas on imeliselt päikselised ilmad, soe on ja vihma pole juba õige mitu päeva sadanud. Veetsime eile pärastlõunal isegi kenasti aega pargis tüdrukutega välisöömingut pidades. Tõsi, külmakraade kohati isegi esineb, aga võrreldes minu tavaliste veebruari ilmadega on see siin lausa suvine. Isegi sisemisele kellale mõjub päevavalgus kenasti. Kui eelmisel trimestril samal ajal olin juba kurnatuse all ägisemas, siis praegu pole väsimuse lõhnagi tunda. Kiire on küll ja tööd on palju, aga kogu vaba aega ei täida enam magamine. Tõele au andes tuleb ilmselt küll ka tunnistada, et eks ma oskan ka oma aega pisut paremini planeerida, kui eelmisel korral, aga ka aastaaja muutust ei saa liialt tahaplaanile lükata. Hommikul saan vaevata voodist välja, jõuan isegi korraliku hommikusöögi süüa ja siis vabalt omas tempos loengusse jalutada. Mäletan, kuidas ma ei sallinud hommiku inimesi. Kes lubas neil särada ja ringi kepselda, kui minu jaoks silmade lahti hoidminegi juba paras pähkel oli? nüüd tunnen, et olen ise samasuguseks muutumas. Meelde tuleb Kettamaailma Mustrum Ridcully, keda keegi ei salli, kuna ta ebanormaalselt vara juba täis tuuridel töötab. Ja nagu see veel piisavalt hull ei oleks, peab ta veel öö- ja pärastlõuna inimene ka olema. Täpselt mina. See juhtub minuga igal kevadel ning eks ma pean ennast vaikselt harjutama mõttega, et ühel hetkel saab koormus ka minust jagu, aga selle hetkeni kavatsen pidurdamatult ringi joosta.
Mul jätkus energiat isegi nii paljuks, et ühe oma kahest selle nädala sees esitamist nõudvast esseest kirjutasin juba nädalavahetusel valmis. Üks ongi veel ainult jäänud ja kui sellega ka ühele poole saan, siis... nojah, siis ei ole midagi erilist. Laboriprotokollid on endiselt vaja esitada ja loengutes on ka vaja käia, aga vähemalt on tunne, et oled midagi suurt ja uhket korda saatnud. Enesemotiveerimine on väga oluline osa üliõpilaselust.
Nii uskumatu kui see ka ei tunduks on mul siin kevad. Kindlasti on olemas inimesi, kes mulle sellise väite peale kibekiirelt vastu hakkavad vaidlema, sest brittide endi jaoks on asi kevadest kaugel ja soojematest riikidest pärit inimestele veel eriti. Aga mulle? Väljas on imeliselt päikselised ilmad, soe on ja vihma pole juba õige mitu päeva sadanud. Veetsime eile pärastlõunal isegi kenasti aega pargis tüdrukutega välisöömingut pidades. Tõsi, külmakraade kohati isegi esineb, aga võrreldes minu tavaliste veebruari ilmadega on see siin lausa suvine. Isegi sisemisele kellale mõjub päevavalgus kenasti. Kui eelmisel trimestril samal ajal olin juba kurnatuse all ägisemas, siis praegu pole väsimuse lõhnagi tunda. Kiire on küll ja tööd on palju, aga kogu vaba aega ei täida enam magamine. Tõele au andes tuleb ilmselt küll ka tunnistada, et eks ma oskan ka oma aega pisut paremini planeerida, kui eelmisel korral, aga ka aastaaja muutust ei saa liialt tahaplaanile lükata. Hommikul saan vaevata voodist välja, jõuan isegi korraliku hommikusöögi süüa ja siis vabalt omas tempos loengusse jalutada. Mäletan, kuidas ma ei sallinud hommiku inimesi. Kes lubas neil särada ja ringi kepselda, kui minu jaoks silmade lahti hoidminegi juba paras pähkel oli? nüüd tunnen, et olen ise samasuguseks muutumas. Meelde tuleb Kettamaailma Mustrum Ridcully, keda keegi ei salli, kuna ta ebanormaalselt vara juba täis tuuridel töötab. Ja nagu see veel piisavalt hull ei oleks, peab ta veel öö- ja pärastlõuna inimene ka olema. Täpselt mina. See juhtub minuga igal kevadel ning eks ma pean ennast vaikselt harjutama mõttega, et ühel hetkel saab koormus ka minust jagu, aga selle hetkeni kavatsen pidurdamatult ringi joosta.
Mul jätkus energiat isegi nii paljuks, et ühe oma kahest selle nädala sees esitamist nõudvast esseest kirjutasin juba nädalavahetusel valmis. Üks ongi veel ainult jäänud ja kui sellega ka ühele poole saan, siis... nojah, siis ei ole midagi erilist. Laboriprotokollid on endiselt vaja esitada ja loengutes on ka vaja käia, aga vähemalt on tunne, et oled midagi suurt ja uhket korda saatnud. Enesemotiveerimine on väga oluline osa üliõpilaselust.
No comments:
Post a Comment