de novo

...ehk pisut peale alustamist

Viimasest postitusest on liiga palju aega mööda läinud, kuid mis teha, kui kirjutamiskiirus elutempole alla jääb. Vahepealsetest juhtumistest pajatamine on liialt heidutav väljavaade ja seepärast hiilin ma viimasest kahest kuust võimaluse korral sujuvalt mööda. Olgu öeldud vaid nii palju, et teatritükk läks üle ootuste hästi ja kaks õhtut kolmest mängisime täissaalidele. Kuu aega sai vahepeal ka Eestis veedetud, kus küll ilma ja inimesi väga ei näinud. Kauguses terendav eksamiperiood nõuab oma, mis teha.

Veidi enam kui nädal tagasi algas selle aasta viimane trimester, mis koormuse poolest küll pisut kergem, kuid juuni alguses toimuvate eksamite tõttu siiski veidi hirmutav näib. Loenguid on endiselt sama palju, aga praktikatega on sedapuhku lihtsam. Mis aga kõige vahvam - mai lõpus oleme nädal aega Walesis ökoloogia praktikal. Kõik eelmiste aastate bioloogid, kellega rääkinud olen, on seda taevani kiitnud. Ootused on kõrged. Seni aga õnnestub veel neli esseed kirjutada ja bioloogias kasutatav statistiline analüüs endale selgeks teha.

Üldiselt on Oxford nagu ikka imeilus. Järsku tuli ka kevad kohale ja viimased päevad oleme suveriietuses ringi jooksnud. Kolledži paatidesse pole ma veel jõudnud, aga õige peal saab sellegi ära proovida. Olin hirmus õnnelik, et Jüri vahetult enne trimestri algust mul külas käis, kuna sain isegi näha kohti, kuhu lihtsalt niisama loengute vahepeal ei satu. Siinne etnograafia muuseum on uskumatu ja loodusloo muuseum on senini üks mu lemmikpaiku. Ja alles nüüd hakkan ma aru saama, mida tähendab muutlik ilm Inglismaa mõistes. Ka keset kõige päikselisemat päeva võib väike vihane pilv sinust üle kimada, sind vaevalt minutiga läbimärjaks kasta ja siis sama kiirelt jalga lasta! Kui tõestusmaterjalina niisket jakki ette poleks näidata, siis ei usuks ise ka, et sealt säravsinisest taevast üldse kunagi midagi alla sadada võiks.

Uus trimester tähendab ka seda, et ees on ka uued koori- ja teatriprojektid. Kooriga laulame Bachi loomingut, mis juba peale esimest proovi väga kaunilt kõlas. OULES kasutab ära seda, et meie etendused on juuni keskpaigas, mil kätte jõuavad väga päikselised ilmad ja seega saavad etendustest välietendused. Ette võetakse kaks etendust, mis on kokku umbes sama pikad, kui eelmine kord etendatud Aenid ja seega kõigile meile, keda eksamid ees ootavad, tunduvalt parem lahendus. Teemadest nii palju, et esimene neist kõneleb ühest kindlast sõrmusest ja sellega kaasnevatest sekeldustest, teine tegeleb ühe võluripoisi tegevuste uurimisega.

Pildil on sama puu, mis kaks kuud tagasi tehtud pildil.

nemo enim fere saltat sobrius, nisi forte insanit

...ehk elu ongi kabaree

Kuigi akadeemilises mõttes ei erine viimased kaks nädalat eelmistest just kuigi palju, siis kõik ülejäänud kogemused on olnud kõike muud kui tavalised. Eelmise nädala algus tõi (tagasi?) külmad ilmad, udu ja jäised kõnniteed. Õnnestus siis mulgi osa saada inglise talvest, kuigi pean tõdema, et siin ei vaheldu mitte niivõrd aastaajad kui erinevad päevad või kohati isegi tunnid. Hommikul välja minnes tõmbad mantli hõlmad tihedalt kokku, surud nina salli vahele ja käed taskusse ning rühid, silmad krae kohalt välja piilumas, loengusaalide poole. Ülekäiguraja ees seisatades ja oma õhku rippuma jäävat hingeõhku jälgides märkad noorukesi neiusid, kes hommikul ilmselt hajameelsusest seeliku selga unustasid panna, raputad vaikselt pead ja lähed jälle edasi. Kiire kõnnaks paneb vere liikuma ja esimene loeng möödub kiiresti ja soojalt. Teises loengus oled sunnitud mantli uuesti õlgadele võtma, sest kiirkõnni energia on piiratud. Väidetavalt on selle taga isegi mingi veider loogika, et nad loengusaale ebamugavalt jahedad hoiavad. Ju on seegi kunagi kellegi poolt tõestatud, et külmas ruumis on väiksem tõenäosus, et tudeng unele suikub ja ühtlasi töötavad ka hallid ajurakud jahedas edukamalt. Olgu sellega kuidas on, aga jahedaks kisub küll. Üks huvitav imeasi, mida ma varem miskipärast märganud ei olnud, on veel. Kui päev on olnud piisavalt lühike ja loengud enne lõunat läbi saavad, siis võib koju jalutades näha, kuidas puud ja põõsad päikespaistes vihma kallama hakkavad. Hommikune jäide hakkab päiksepaistes sulama ja nii saavadki jalakäijad, kelle tee läbi puudesalu viib, oma annuse kastemärga krae vahele. Teadjamad jalutajad lähevad juba targu teisele poole teed, et sealt siis seda valguse vaatemängu jälgida. Kõigepealt ehmatusest, siis rõõmust kilkavaid lapsi on ka tore ringi kargamas näha.

Kuigi suurem osa nädalast möödus tõeopoolest kõiksugu looduse imetegusid jälgides, siis leidus siiski ka aega inimimede (tore sõna) jaoks. Nii õnnestus mul osa saada ka killukesest kohalikust amatöörteatrist, kui teisipäeva õhtul koos Catherine’i ja Annabeliga sammud Jesus kolledži väikses saalis istet võtsime. „Whodidit?“ on krimikomöödia ühes vaatuses, kus peaosas säras minu laboripartner Will ning kõrvalosas sama tükiga parima noore näitleja auhinna võitnud Adam, kes täiesti juhuslikult on omakorda Catherine’i laborisemu. Mis seal salata - väike saal, dekoratsioonide puudumine, tüki hilinemine ja märksõna „tudengiteater“ olid pisut hirmutavad ning manitsesid meid alagavat tükki ettevaatusega ootama, kuid nagu ilmselt juba aimate, siis oli tegemist omaette väikse pärliga. Kahjuks ei suuda ma enam meenutada, kes selle näidendi kirjutas ja kes selle lavastamise lõpuks ette võttis, kuid positiivne üllatus oli ta igal juhul. Agatha Christie’likule süžeele keerati vint peale juba esimeses stseenis, kus kurikael perekonna nähtamatule koerale otsa peale tegi. Hästi välja mängitud karakterid, kohati kolmemõttelised naljad ja tõeliste slap-stick comedy elementide virr-varr hoidis publikut kogu selle tunni aja väitel alati itsitamas, kohati pisarateni naermas.

Oxfordi veidrustega tutvumine jätkus reede õhtul, kui sammud sai seatud meie oma tudengibaari poole, kus kohe algamas Queer Cabaret. Vastav otsus sai vastu võetud juba nädal varem, kui me Marieliga, kellega nii bioloogia loenguid kui näidendiproove väisatud, teada saime, et nii mõnedki meie ühistest tuttavatest seal üles astuvad. Mõeldud, tehtud. Dresscode Moulin Rouge oli küll pisut hirmutav, kuid ka sellest saime mustade kokteilikleitide abiga üle. Üritus ise oli omamoodi: esinejate seas olid muuhulgas meie oma OULES, Hilda vokaalgrupp (keda saatis alati vapustav Catherine), uusi laule vanas kuues esitav Claire Benjamin, vampiirnaine ja alternatiivkoomik. Nagu juba mainitud, siis oli tegemist queer kabareega, kus enamik etteasteid just seksuaalvähemustele suunatud, kuid ka me ülejäänud saime oma osa tantsu, laulu ja nalja kätte.

Postitus hakkab juba õige pikaks kiskuma, kuid siiski ei saa ma mainimata jätta veel seda, et seniajani identifitseerimisest kõrvale hoidnud puu mu akna all on õitsema hakanud! Lisan ka pildi, mille kehva kvaliteedi eest vabandan, öeldes, et mu kihk rõõmu jagada sai jagu minu ideaali ihalusest. Muidu oleks ehk võinud hommikuni oodata ja päiksevalguses pilti teha.

tempus vernum

...ehk kevadest

Nii uskumatu kui see ka ei tunduks on mul siin kevad. Kindlasti on olemas inimesi, kes mulle sellise väite peale kibekiirelt vastu hakkavad vaidlema, sest brittide endi jaoks on asi kevadest kaugel ja soojematest riikidest pärit inimestele veel eriti. Aga mulle? Väljas on imeliselt päikselised ilmad, soe on ja vihma pole juba õige mitu päeva sadanud. Veetsime eile pärastlõunal isegi kenasti aega pargis tüdrukutega välisöömingut pidades. Tõsi, külmakraade kohati isegi esineb, aga võrreldes minu tavaliste veebruari ilmadega on see siin lausa suvine. Isegi sisemisele kellale mõjub päevavalgus kenasti. Kui eelmisel trimestril samal ajal olin juba kurnatuse all ägisemas, siis praegu pole väsimuse lõhnagi tunda. Kiire on küll ja tööd on palju, aga kogu vaba aega ei täida enam magamine. Tõele au andes tuleb ilmselt küll ka tunnistada, et eks ma oskan ka oma aega pisut paremini planeerida, kui eelmisel korral, aga ka aastaaja muutust ei saa liialt tahaplaanile lükata. Hommikul saan vaevata voodist välja, jõuan isegi korraliku hommikusöögi süüa ja siis vabalt omas tempos loengusse jalutada. Mäletan, kuidas ma ei sallinud hommiku inimesi. Kes lubas neil särada ja ringi kepselda, kui minu jaoks silmade lahti hoidminegi juba paras pähkel oli? nüüd tunnen, et olen ise samasuguseks muutumas. Meelde tuleb Kettamaailma Mustrum Ridcully, keda keegi ei salli, kuna ta ebanormaalselt vara juba täis tuuridel töötab. Ja nagu see veel piisavalt hull ei oleks, peab ta veel öö- ja pärastlõuna inimene ka olema. Täpselt mina. See juhtub minuga igal kevadel ning eks ma pean ennast vaikselt harjutama mõttega, et ühel hetkel saab koormus ka minust jagu, aga selle hetkeni kavatsen pidurdamatult ringi joosta.

Mul jätkus energiat isegi nii paljuks, et ühe oma kahest selle nädala sees esitamist nõudvast esseest kirjutasin juba nädalavahetusel valmis. Üks ongi veel ainult jäänud ja kui sellega ka ühele poole saan, siis... nojah, siis ei ole midagi erilist. Laboriprotokollid on endiselt vaja esitada ja loengutes on ka vaja käia, aga vähemalt on tunne, et oled midagi suurt ja uhket korda saatnud. Enesemotiveerimine on väga oluline osa üliõpilaselust.

cave laborem

...ehk magamine on nõrkadele

Reklaamipausi aeg. Kõik, kel plaanis sel kevadel veel sammud Oxfordi pool seada, siis soovitan retk seada päris märtsi algusesse, sest siis on võimalik kuulda-näha Haydni „Creationit” Oxford Student Choruse esituses ning loomulikult ka „Aeneid or A Funny Thing Happened on the Way to Rome” nimelist tükki OULESi poolt. Viimase puhul on tegemist troojalaste eksirännakutega mitte Odüsseuse omadega nagu enne valesti välja hüütud sai. Kas asi ka tegelikult nii naljakas on kui kõigile osalejatele tundub, see jääb juba publiku otsustada. Väikse vihjena võib veel öelda, et minu kanda on tõenäoliset kogu tüki kõige kummalisem roll.

Muidu on Oxfordi elu juba täielikult tuurid üles võtnud. Kui trimester kestab ainult kaheksa nädalat, siis ei ole mõeldav, et uuesti sisseelamiseks rohkem kui ainult mõni päev jäetakse. Lõppeva nädala motoks näis olevat – ei unele! Ja milleks magada, kui ümberringi toimub nii palju uut ja huvitavat? Mitte, et me kooli kõrvalt väga midagi muud näinud oleks, aga siiski... Labori praktikad lähevad ka järjest huvitavamaks, sest jõuame selgrootute juurest sõprade ja sugulaste selgroogsete juurde. Näpud muutuvad iga korraga aina osavamaks ja mõned osad, mis alguses ületamatute raskustena näisid on praeguseks juba elementaarpagas, millele toetudes aina keerulisemate probleemidega silmitsi seista tuleb. Kuigi vahel on tunne, et juhendajad on enne praktikat pead kokku pannud ja mõelnud, et teeks õige nalja ja kirjutaks sellised juhendid, millest meil endal pisut raske aru on saada, noh, nalja pärast või nii ning vaatame mis nägu nad teevad. Päris huvitavaid nägusid tegime. Siiski ei saa kurta, et midagi väga olulist metsa oleks läinud, mõni viga ikka lipsas sisse, aga mitte midagi sellist, mida seletada ei õnnestu. Õnneks on meil nüüd pea nädal aega välja mõelda, mida me protokolli kirja paneme. Tulev nädal on vastupidiselt eelmisele üks kõige rahulikumaid üldse. Meil pole ühtegi praktikat ja ka tutoriaale on ainult üks. Esseeteema on ka midagi, mida iga päev ei näe – me saame kirjutada dinosaurustest! Meil on kindel plaan Jurassic Parki maraton teha, et asjast ikka kõige õigemat ja värvilisemat ülevaadet saada.

Ira Deorum

Teadsin, et varem või hiljem see juhtub – Oxford upub. Päris tõsiselt kohe. Meil ei ole enam jõge, aga selle eest on siit kuni nii kaugele kui silm seletab üks pruunikas-kollane järv. Oskan vaid õnne tänada, et meie maja pisut kõrgemal on ja kui häda tõesti käes, siis elan ju veel ka kolmandal korrusel.

nil per os

...ehk kartulid, kartulid, kartulid

Proovieksamid on nüüdseks seljataga ja järgmisteni on aega pisut üle kolme kuu. Ometi ei tasu loota, et nüüd on aeg jalad seinale visata – nüüd päris töö alles algab. Esimene essee kalade ujumismeetoditest on lõpetamisel ja loengudki juba alanud. Sel trimestril õnnestub molekulaarteaduste koormust organismide teooria arvelt vähedada, mis on vahelduseks päris hea lahendus.

Eile ühinesin Oxford University Light Entertainment Societyga (OULES) ja nagu minu puhul ikka juhtus see täiesti ootamatult. Kell oli juba üsna hilist õhtutundi löömas, kui Mariel mulle helistas ja küsis, kas mina olin see, kes temaga eelmisel aastal heategevusliku teatritrupiga ühineda tahtis. Seda fakti ma meenutada ei suutnud... vaevalt see mina olin. Siiski otsustasin ma temaga kaasa lonkida, sest üksi võõrastesse kohtadesse minek on ju hirmus kole. Nagu teatriinimeste puhul ikka, olid ka nemad kõik parajalt põrunud ja eksentrilised, kuid mitte sugugi halvas mõttes. Väikesed veidrused on hoolikalt doseerituna vägagi tervistavad. Sel trimestril etendame komöödiat Odüsseuse eksirännakute teemadel (tegemist on jua ikkagi paroodiatrupiga) ja kui kõik plaanikohaselt läheb siis õnnestub mul kohmakat „sidekicki” mängida, kuid eks see selgub juba ülehomses proovis.

domus dulcis domus

...ehk kodust ja kodutundest

Napilt kuus nädalat peale talvepuhkusele minemist olen jälle tagasi, et alustada selle aasta esimese pingelise õpinguperioodiga. Homme ootab mind ees neljatunnine eksam geenide ja rakkude teemal, mis kuidagi üle tuleb elada, kuid mille osatähtsus õnneks märkimisväärne pole.

Hetkel hoiab meeli ärevil hoopis teadmine, et meil on järgmisel aastal oma maja. Paari viimase päeva ühendatud jõupingutused viisid sihile - septembrist 2008 on meie käsutuses kahekorruseline, kuue magamistoa, kolme vannitoa ja suure köök-elutoaga majake Cowley Roadil. Tõsi, see on küll mõnusa jalgsimatka kaugusel Oxfordi kesklinnast, kuid tundus jaburusena ainult seepärast niivõrd imeline maja käest lasta. Pealegi kulub meile kõigile natuke trenni ära, liikumine on ju ainult terviseks. Ma ilmselt võiksingi jääda siia oma suurepärasest uuest Oxfordi kodust jutustama... Lõpetuseks lisaksin vaid nii palju, et see oli esimene maja (õige mitmest), kus tekkis tunne, et tegemist on päris maja mitte tudengihütiga.