te audire non possum, musa sapientum fixa est in aura

...ehk vahel on ka teistel midagi tarka öelda

Nimi James Watson peaks olema tuttav igale pisutki bioloogiast teadlikule inimesele. Kui kohe midagi ei koida, siis on vihjena öeldud, et ta on tõenäoliselt kuulsaim ja enim saavutanud siiani elus olev bioloog. Tihti esineb tema nimi Cricki oma kõrval. Mida ma ikka keerutan – Watson ja Crick on kaks meest, kes said 1962 aastal DNA topeltheeliksi struktuuri avastamise eest Nobeli preemia. Vastavates ringkondades on sama tuntud Richard Dawkinsi nimi, kes on kirjutanud mitmeid bestselleriteks muutunud teadusraamatuid nagu „Ancestor’s Tale” ja „The Selfish Gene”, kuid kes viimasel ajal on endale pähe võtnud, et on jumal. Eks meil igaühel ole omad kiiksud. Põhjus, miks ma neist kahest suurmehest räägin on lihtne – Oxfordi aasta bioloogiasündmuseks tituleeritud üritus oleks kolmapäevaks kokku toonud need samad kaks biokangelast, ühe katuse alla, rääkima DNAst, maailmavaadetest ja uutest eesmärkidest. Äiksetorm! Me olime nii kirjeldamatult põnevil. Paraku kestis see ainult tublid kolm tundi, sest siis tuli avalikuks, et Watson ei ole meie mustanahaliste sõprade suhtes just eriti sõbralik olnud. Rassistlikud kommentaarid maksid talle kõik esinemised kõikides vähegi tähtsates muuseumides ja ta jättis ülejäänud ise ära, muuhulgas kaotas ta ka töökoha. Meie sajandi suurima debati ärajäämine tundub selle kõrval peaaegu tähtsusetu. Peaaegu.

Murest murtuna otsustasime oma mured mõnesse teise debatti uputada. Esimene, mis ette tuli oli ülikooli kirikus (ühe paljudest) toimuv Philip Pullmani ja kohaliku kirikuõpetaja arutlus religiooni teemal. Omamoodi oli kuulata ateisti ja kirkuõpetaja piibliteemalisi arutlusi. Loomulikult mainiti ka „Tema tumedaid aineid” ja varsti välja tulevat filmi. Ei suuda hetkel hakata kogu lugu ümber jutustada, kuid kogu õhtu oli huvitav ja naljakas. Sooja hoiti hõõgveinilaadse joogiga ning üldse oli väga mõnus olemine.

Isehakanud loenguteseeria lõpetas veel üks teadusemaailma pahapoiss – Craig Venter. Peaegu sama vastuoluline kui Richard Dawkins, Venter oli üks neist meestest, kes 2003 aastal sai kaardistatud inimese genoomi. Kes palju teeb, see palju jõuab, viimastel aastatel on ta huvi tundnud nii edasiste geeniprojektide kui ka kliimasoojenemise vastu. Kõige huvitavam on ehk fakt, et ta on ühtlasi mees, kes loob katseklaasis tehiselu. Lähinädalate jooksul peaks projektiga jõutama sinnamaale, et kuulutatakse välja esimene täielikult inimkäte poolt valmistatud kromosoom. Tulevik läheneb meile hirmutava kiirusega. Kas tasub enam rääkida tehisintellektidest kui tunneme juba tehis intellektide lõhna? Kõnelejana on Venter egomaniakk, keda tuleb hinnata tema tegude mitte sõnade järgi.

crescat scientia vita excolatur

Vahepeal on ligi nädal mööda läinud, mis on juba iseenesest vihje sellele, et igavlemisega ma tegelenud ei ole. Alustades akadeemilistest saavutustest, siis elasin ma õnnelikult üle oma esimese tutoriaali. Kartsin, et mul lendab pea õlgadelt, sest esimene essee polnud just kiita. Millegi pärast jäi tal see nagu märkamata ja me arutasime samal teemal, aga esseedest täiesti sõltumatult. Minule sobis see variant igati hästi. Meie tuutor oli Oxfordi keskmise vanuse absoluutne alampiir ning peale selle veel kreeklane. Saime koos ilma üle viriseda ehk tõenäoliselt ei läinud meil kellelgi kõige hullemini. Loomulikult saime me kohe ka uue esseeteema. Järgmist esseed oli märksa lihtsam kirjutada kuigi see nõudis detailsemat lähenemist „DNA replikatsiooni ja transkriptsiooni sarnasused ja erinevused”. Kolm paksu raamatut, 7h ja voila! valmis ta oligi. Saatsin ta eile lõuna ajal ka ära.

Kui veel pisut samal teemal jätkata, siis lähevad ka loengud järjest huvitavamaks. Paar lektorit on absoluutselt kindlasti segased, aga enamike puhul ei ole see mitte miinus vaid pluss. Üks taimeteadlane on eriline, kuna suudab ühendada täieliku hullumeelsuse ja kogu kooli kõige igavamad loengud üheks kummaliseks tervikuks. Samas on meil enamuses ülimalt entusiastlikke lektoreid, kes jumaldavad oma ainet ja ei karda seda meiega jagada. Minu isiklik tuutor on suhteliselt hirmutav, aga ma olen ka ainuke, kes temaga läbi saab. Huvitav.

Mainimata ei saa jätta meie immatrikulatisooni tseremooniat. See on ainuke tõsiseltvõetav põhjendus laupäeva varahommikul pingviiniks riietumiseks. Kell üheksa pidime täisvarustuses muusikahoone esisel platsil pildistamiseks valmis olema. Kergelt külmast värisedes ootasime seal kella poole kümneni hilinejaid ja saime lõpuks pildid tehtud. Veel ootamist ja asusime Sheldonian Theatre’i poole teele. Kujutasime Catherine’iga vaimusilmas ette, kuidas see on kindlasti hiiglaslik ruum, kuhu kõik rebased ära mahuvad ja meeletult pidulikus õhkkonnas meid üliõpilaskonda vastu võetakse. Noo.. päris nii see ei läinud. Juba jalutades tekkis meil kõhklusi, et kõik üliõpilased (meid on ikka mõni tuhat) ühte ruumi ära ei mahu. Neid süvendas veel teiste kolledžite pingviinide nägemine, kes marssisid meile vastu. Ehk on need magistrid? Vaevalt, meie magistrid lonkasid kohustetundlikult meie kannul, mütsid peas ja pilk maas. Kohale jõudes leidsime eest veel kaks kolledži täit batmanihakatisi. Mahutasime ennast harjumatult tillukesse Sheldoniani ja ootasime asja algust. Tunne oli vägev – sajad inimesed istusid seal oma rüüdes, näod säravad ja ootusärevad, niheledes kannatamatult. Teatud tegelaste saatel astus sisse ülikooli ülemus, kes pidas 5-minutilise kõne ja lahkus tuldud teed pidi. Tseremoonia on lõppenud. Pisut häiriv oli kõigi tudengite komme kogu tseremooniat välgusähvatuste saatel pildistada.

Pidulik ja ametlik osa läbi, läksime tagasi kolledžisse, et valmistuda õhtuseks ürituseks. Minule väideti, et see on järjekordne pidulik sündmus meie tuutorite ja muidu tähtsate tegelastega. Ehk olekski pidanud olema, kuid ühtegi sellelaadset kohale ei ilmunud. Õhtu algas New kolledžist, kus sealsete inimestega kohtusime ja pisut juttu ajada üritasime. Päev oli aga pisut valesti valitud, sest parasjagu oli käimas Inglismaa-Prantsusmaa vaheline ragbi matš. Ragbist mittehuvitunud inimesed (nagu meie väike grupp) lahkusid sealt peale kahe tunni möödumist. Parema plaani puudumisel ühinesime vel ühe grupiga, kes otsustas mõnd baari külastada. Taaskord seisime silmitsi ragbiga – pole olemas baari, kus oleks võimalik normaalsel hääletoonil kõneleda, kui käimas on nii ülioluline matš. Liikusime ühest baarist teise ning eraldusime suuremast grupist, kui nad otsustasid minna klubitama. Kokteilibaar kõlas palju ahvatlevamalt. Kell ei olnud sugugi palju, aga juba oli välja valitud koht puupüsti rahvast täis. Seletamatult müstiliselt mõjus järsku imevaiksena kõlama hakkanud „Waltzing Matilda”. Kust tuleb see imeline meloodia? Nina ja kõrva koostööl leidsime üles ühe kolmest Oxfordi iiri pubist. Siinkandis on hea naissoost olla. Igasse baari mahub alati veel viis neiut või naist. Rosie O’Grady’s on esimene päris iiri pubi, kus ma kunagi käinud olen. Isegi külastajad olid peale meie kõik eranditult iirlased. Kuna me polnud keegi erilises õlletujus, siis eelistasime Guinnessile Baileyst. Ja loomulikult oli bänd päriselt olemas. Ainult Cath ja mina oleme iiri muusikasse tõeliselt kiindunud ja ronisime otse lava ette. Kõigile tuttavatele lauludele kaasa lauldes ja teiste taktis õõtsudes sai veedetud senise Oxfordi kogemuse meeleolukamad paar tundi. Õhtu edenedes jõudsime veel ühte kohta, mida teatud tingimustes võiks vist isegi klubiks nimetada. Patt oleks olnud sinna mitte sisse minna, kui kõlarites mängis Queeni „Don’t Stop Me Now”. Tantsurõõmu jätkus kauemaks, kuid peale Jacksoni „Billie Jeani” tulime lõpuks ära, et mingilgi inimlikul ajal kolledžisse tagasi jõuda. Teepeal peatusime Ahmedi juures (kõikide Hilda tüdrukute lemmik kebabi putka (miks küll Dagö „Ahmed” kummitama hakkas?)), et võtta väga inglaslikult kartulid soola ja äädikaga. Siinkohal ei saa ma mainimata jätta midagi, mis mulle Oxfordis üliväga meeldib: kell on kaks öösel, kartulid hakkavad juba enne kättejõudmist imekspandava kiirusega jahtuma, tänavatel ei sõida enam ühtegi autot, siis alati on kuskil keegi, kes sinuga ilmast või ülikoolist rääkima tuleb. Seekord oli see ehk isegi pisut ootuspärane, sest meie oma „fancy dressiga” eristusime ülejäänud öölistest päris suurel määral. Nii me rääkisime oma paarkümmend minutit kahe kolmanda kursuse bioloogiga professoritest, ühikatest ja muust kooli puutuvast, vahetades vahepeal muljeid ka paremate kebabi kohtade ja tontlike kolledžimüütide kohta. Miks ma aga kogu sellele episoodile nii suurt rõhku panen on see, et see ei juhtus ainult üks kord kuskil imelikus paigas. Mine ükskõik millisesse kohvikusse ja sa leiad kellegi, kellega millestki rääkida. Kui vihma sajab ja meel on must, siis ära ehmata, kui keegi sulle oma vihmavarju ühte nurka pakub. Lisaks on ka teatav hulk inimesi, kes vabandab, kui uksega pikki pead saab või puuoksale peale astub. Valdav osav siinsetest inimestest on ise üliõpilased või muud moodi ülikooliga seotud ning see tekitab tunde nagu oleksid kõik samas paadis.

Sellele õhtule järgnevatesse päevadesse mahtus esseekirjutamine, „Amelie” vaatamine koos Hannah’ ja Cathiga, imeliselt igav loeng Mr. Burnsiga, sissejuhatus patoloogiasse (mhmh), BioSoci (Oxford Biological Society) esimene kogunemine sel aastal ja mu teine tut. Dr Dmitri on pehmelt öeldes kummaline, aga minu kallal ta väga ei nurisenud nii et mul pole eriti kurta midagi. Kogu asi oli keeruline, häiriv, närvesööv, aga positiivse noodina ka hariv ja ma tunnen, et seal räägitu ei jookse mul mööda külgi maha.

Jätan teid siinkohal, saateks paar rida Queenilt: Tonight I’m gonna have myself a real good time; I feel alive

esse quam videri

...ehk kuidas minust kultuuriinimene sai

Lõpuks on aeg ka seal maal, et olen ära käinud oma esimestes loengutes. Nagu bioloogidele kohane on need kõik olnud bioloogilistel teemadel. Mikrobioloogia alused, geneetika, sissejuhatus taime- ja loomateadustesse ja nii edasi. Loengute nimed ja tegelikud teemad alati ei kattu ja see teeb olukorra pisut segaseks, aga õnneks pole materjal veel nii keeruline, et üldse millestki aru ei saa. Järk-järgult tutvustatakse uusi elemente ja aidatakse meil ülikooli ellu sisse sulanduda. Paar professorit oleks nagu ajalukku kinni jäänud ja peavad oma loenguid ikka samamoodi nagu 100 aastat tagasi, aga powerpointiga. Kuid ma pean ausalt ütlema, et oleksin kohutavalt pettunud, kui siinsed prohvesoorid oleksid tavalised ja ilma igasuguste kiiksudeta. Isikupära on mõnikord ainus asi, mis loengu juures ärkvel hoiab (näiteks kui eelmine öö on neljani hommikul esseed kirjutatud ja esimene loeng vee fantastilistest omadustest lahusena). enamik loenguid on siiski imeliselt huvitavad ja mööduvad liigagi kiiresti.

Ära on olnud ka meie esimesed praktikad. Esimene neist oli botaanikaaeda. Pean ausalt tunnistama, et ei osanud sealt midagi uut oodata, suvine Tallinna aedade külastamine ärevalt meeles. Seda suurem oli minu üllatus, kui ekskursioon pihta hakkas ja mind aina enam teemasse sisse tõmmati. Taaskord leidis tõestust, et inimene on kõige olulisem faktor huvitava loengu juures. Huvitav teema annab muidugi palju juurde, aga ka midagi täiesti igavat on võimalik huvitavaks rääkida, kui vaid väga tahta. Sellega sai meie giid, kohalike aedade direktor, suurepäraselt hakkama. Seda on raske kirjeldada, aga seal tekkis õige tunne. Tunne, et see mida sa õppima läksid on see, mida sa ka õppida tahad on.. uau. Esimene laboripraktika oli eile ja ka see oli tore. Mulle on alati meeldinud asju näppida ja seega on kõik praktikad alati väga teretulnud. Võib-olla mitte kõik, aga suurem osa neist siiski.. Seekord saime oma isiklikke bakterikultuure kasvatada. Mis niigi hea asja veel paremaks teeb, on see, et meil on laboripartnerid. Ise nokitseda on küll lõbus, kuid kellegagi koos asju näppida ja neist jutustada on veel kordades toredam. Minu partneriks on Will, kellega me päris juhuslikult kokku sattusime, aga nüüdseks juba päris hästi läbi saame. Naistekolledžiga on see häda küll, et kuna meessoost isikud on siinkandis defitsiitsed, siis on äärmiselt oluline võimalikult paljudega võimalikult kiiresti tuttavaks saada. Kui tavaolukorras on tüdrukud ja poisid küllaltki võrdsed ning mõlemaga on võimalik vahet tegemata suhelda, siis nüüd on mehed eksootilised vaatamisväärsused. Imelik.

Kui nüüd postituse teema juurde jõuda, siis mõjub Oxfordi akadeemiline õhk mulle juba ohtlikult. Astusin kolledžite vahelise kammerkoori liikmeks, mis esitab jõulukontserdil Mozarti Reekviemi. Tegelikult on see kõik Catherine’i süü. Ta tabas mind hetkel, kui ma selleks teps mitte valmis ei olnud ja küsis, kas ma ei tahaks temaga laulmist proovida täna õhtul (esmaspäeval). Mul ei olnud ühtegi vabandust ja ma ütlesingi jah. Reekviem on ka üks neid palu, mille kõiki osi ma ka enam-vähem tean ja nii ta läkski. Tahaksin öelda, et mind veeti sind kätest ja juustest tirides, aga tegelikult olin ma üsnagi taltsas. Tund aega enne proovi algust hakkasin küll kahtlema, aga ei tahtnud enam ära öelda ja punktipealt kell pool kaheksa olime Wadhami kolledži kabelis koos ülejäänud lauljahakatistega. Ja, midagi ei ole teha – lõbus oli. Alles täna sain ma oma rääkimishääle tagasi ehk siis tol õhtul suutsin vaid mõnd nooti järjepidevalt viisi laulda, aga sellegipoolest ei visatud mind välja. Ju need üksikud noodid sobisid. Samal õhtul käisime veel New kolledžist läbi, sest Catherine tahtis prantsuse klubi liikmeks astuda. Istusime seal, rääkisime prantslastega juttu ning jõime veini ja sõime juustu. Tegime ühesõnaga kõike, mida üks sterotüüpne prantslane teeb. Tagasiteel avastasime veel, et meil on vägagi sarnane filmi- ja muusikamaitse. Hea õhtu oli.

Kohe-kohe olen ma valmis oma esimest tutoriaalesseed ära saatma. Ei taha sellega kiirustada, sest kõik head ideed kipuvad tulema, siis kui olen vajutanud „send” nuppu.

Veel üks kultuurne vahemärkus – ma kuulasin klassikalist muusikat, kui ma oma esseed kirjutasin. Osalt sellepärast, et suures osas ei ole seal sõnu, mis mõtteid eemale viiks, kuid osalt ilmselt ka sellepärast, et mind väänatakse vaikselt „hea muusika” usku. Olid nemad ju sajandite tagused hitimeistrid.

minu võluv bass

Olen viimased 10 tundi üritanud kirjutada esseed DNAst, selle struktuurist ja funktsioonidest. Hetkel on umbes veerand sellest valmis ja ma ei suuda enam oma mõtteid koondada, et ülejäänud 75% ära teha. Ehk on ajutine mõtete mujale suunamine isegi kasulik, omad mõtted mõeldud ja lihtsam kellegi teise omadele keskenduda. Pealegi on öösel lihtsam kirjutada – ülejäänud kas magavad või on väljas pidutsemas, mõlemal juhul on mul vaikne ja rahulik nii kirjutada kui teed keeta. Praegu kulub mul üheks köögis käiguks ligi 20 minutit, sest ebaviisakas oleks sõnagi lausumatu uttu tõmmata. Õnneks on ööd meil valged...

Viimane väide sai eile ka kenasti ära tõestatud. Minu aina süveneva külmetuse tõttu on Oxfordi ööelu terve nädala jagu ise enda eest hoolitsema pidanud, kuid ka minu julmusel on piirid. Eile sidusin ma oma salli kaela, toppisin paar naela taskusse ja läksin kahe kolledži ühisele peole nn „bopile”. Tavaliselt on kolledžitel kombeks oma bope ise pidada, kuid kuna Hildas on kõik tüdrukud ja Balliolis põhiliselt poisid (nii 70-80%), siis peeti meie esimene peokene rõõmsasti koos. Kõik säärased peod on stiilipeod ja seekordne polnud mingi erand – teemaks oli reiv. Kohalik „bop-shop” on loomulikult Primark, kuhu hinnatundlik tudeng piilub sisse pea sama tihti kui Tescosse. Nelja naela eest sai kätte terve kostüümi pluss sukad pluss villase salli. Seega oli see üks väga väärt käik. Lisaks erkroosale kleidikesele varustasin end veel mõne pimeduses helendava käevõruga ja olingi minekuvalmis.

Üsna ootamatult leidsin ennast sakslaste grupist, kes ka peopaiga poole suundus. Koos on minek alati lõbusam. Pidu ise oli nagu peod ikka: joodi ja tantsiti. Me jõudsime pisut liiga vara kohale ja kasutasime kohe võimalust uusi tutvusi luua enne kui muusika liiga valjuks keeratakse. Enamik Ballioli poistest olid naisteks riietunud (ons see nüüd pika ajalooga tava või lihtsalt hetkeajend ei oska ilmselt keegi kindlalt väita, kuid väidetavalt on see neil küllaltki tavaline) ning mõned neist isegi nii osavalt, et minul vahe tegemine juba õige keeruliseks muutus. Sai aga vist mainitud, et idanema sai pandud ka uute suhete alged. Olin veendunud, et tunnen kõik Hilda esmakursuslased vähemalt tänava peal ära, kuid minu oletused ei pea siin riigis enam üldse paika. Sain tuttavaks kahe tüdrukuga Singapurist, kes õppivad mõlemad majandust ja keda ma polnud varem isegi näinud. Nimesid ei suuda ma siiamaani hääldada, kuid eks ma harjutan. See on ka üks (paljudest) asjadest, mis mulle Oxfordi juures meeldib: siin on nii palju eri rahvuseid, keeli, kultuure ja lugusid. Ja lood mulle meeldivad. Kõige paremaid lugusid räägivad omapärased inimesed ja nii ma tutvusingi Georgiga (džoodž, loomulikult). Mis teha, kuid tüüp, kes istub laua taga triiksärgis ja hoiab käes portveini klaasi jääb silma. Ma peaksin selle kuidagi paremini sõnastama... Üldjuhul ei jääks silma, aga tuletagem meelde, et tegemist oli reivi teemalise peoga, kus suur osa meestest käis ringi tõeliselt kohevate balletiseelikutega ja teine osa neeonvärvides kleidikestes, siis... jah, sellises olukorras saab normaalne pisut teise tähenduse. Me rääkisime (nii palju kui muusika seda võimaldas) elust Oxfordis, kolledžitest, päritolust ja muudest asjadest, millega siinkandis vestlust alustatakse, kuni mu hääl lõpuks alla andis ja koju läks. (Vahele segades võin öelda, et me oleme ikka veel riius. Ma suudan parimal juhul vaid kaks-kolm lauset kähiseda enne kui minu püüdlused rääkida muutuvad haledaks katseks imiteerida kuivale jäänud kala.) Mul polnud õiget tantsutuju, kuigi külmavärinad oleksid tõenäoliselt mu technotantsuoskust vaid täiendanud. Sophie ja teised olid ka minekuvalmis ja nii me mängisime tuhkatriinusid, lastes uksel enda järel sulguda kui kõik kuuldeulatusse jäävad kirikukellad lõid kesköötundi. Lõbus oli.

Õhtul kaotatud hääl ei naasenud ja nii võtsin ma hommikusest bioloogide miitingust osa vaid käte ja peaga vehkides. Ometi oli sellest üllatavalt palju kasu, sest nüüd ma vähemalt tean, et sain küsimustest suures osas õigesti aru. See on ikkagi minu esimene essee bioloogias ja ühtlasi esimene essee, mille pean kirjutama inglise keeles nii et väiksed kõhklused on ju lubatud? Loodan, et ma oma vanale sõbrale Mendelile liiga ei tee.

Üks asi veel – ostsin endale eile gowni ehk siis meie ülikooli akadeemilise vormiriietuse. Rahvusvaheliste autoriõiguste seaduste kohaselt ei saa ma öelda, et näen välja nagu Batman, aga kui armsal lugejal vähegi fantaasiat on, siis ei ole kuigi raske mind selles mustas kostüümis, pilvelõhkujate kohal tuhisemas, ette kujutada.

IT-guru

Jah, kes oleks seda arvanud, et mina kunagi rüperaalidega tegelema hakkan... Olles eile veetnud suurema osa oma päevast meie kohaliku iti-mänedžeri meeldivas seltskonnas, olen ma tänaseks ümbruskonna tüdrukute seas juba arvutiasjanduses autoriteetne kuju. Vista ei ole teadupärast just maailma kõige sõbralikum opsüsteem ja seega peab temaga maadlema enne, kui ta netti tunnistama hakkab. See selleks.

Täna oli ühtlasi esimene päev bioloogiaosakonnas. Poliitilise korrektsuse huvides tuleb mainida, et tegelikult ei ole bioloogiaosakonda olemas: on zoolooga ja on taimeteadused, mis omavahel isegi pisut rivaalitsevad. Meie saame (vähemalt esimesel aastal) mõlemat umbes võrdses mahus pluss „computing and data handling”, mis on hoopis midagi muud, kuid väidetavalt, olenemata karjäärivalikust, tulevikus väga kasulik. Sellele huvitavale informatsioonile lisandus järjekordne ülihariv loeng tuleohutusest ja sissejuhatus ülikooli arvutiasjandustesse. Kuna on reede ja kõik tahtsid kiiresti koju saada, siis lükati meid kiiresti pildistamisruumi ja jagati kätte laborivarustus.

Külmetus muutub järjest vastikumaks, aga loodetavasti tähendab see seda, et ühel hetkel saan ma tast ka lahti. Muidu väga ei kurdagi, hääle sain tagasi, aga nüüd on kõrvad lukus ja kuulmine raskendatud.

Ei itindus ega ka näriv külmetus suutnud mind takistada täna oma „college sisteriga” kokku saamast. Lottie ja tema 11 korteri/maja kaaslast korjasid kõik om õekesed linna pealt kokku ja korraldasid endi pool tõeliselt laheda pitsaõhtu. Meile tutvustati ka Oxfordis enamlevinud joogimänge („pennying” olevat kõige ohtlikum) ja värviti Hilda-rebastele omaselt roosaks.

Homme hommikul on bioloogide kogunemine raamatukogus, kus me arutame, mida esseesse kirja panna. Kell on küll palju, aga ma kahtlustan, et suudan ennast selleks ajaks üles ajada.

katkeid

Äratus kell 7.30, jääkülm dušš (ehk peaksin poltergeistile piima ja küpsiseid jätma?), riidesse, söök, kiire jooks postkastideni ja tagasi, ametlik registreerimine üliõpilastunnistuse saamiseks ja kooliarsti juures, aruanne finantsosakonnale ja hops! oma jääkambrist tuppa tagasi. Kaks tundi pausi, mille jooksul käisime nelja tüdrukuga rattaid uudistamas ja toidukraami varumas. Uus loenguseeria tuleohutusest ja õppekorraldusest. Väga kasulik. Väga kasulik. Nii need päevad läevad.

Sain kätte oma ülikoolikaardi ja ma peaks mainima, et paganama vinge on enda käes hoida tõendit selle kohta, et oled Oxfordi õpilane. Seal on kooli nimi ja minu nimi ja pilt ja kõik klapib. Ülimalt vahva. Veel üks tore asi, mis mu päevi sisustab (kaua sa ikka ühte kaarti imetled) on siinne hoomamatu raamatukogundus. Käisin eile kell pool üksteist õhtul endale raamatuid hankimas. Meie oma on veel vanamoodne raamatukogu, see on ainult kella poole kaheni öösel lahti, uuemad või lihtsalt moodsamad hoidlad hoolitsevad oma kasvandike lugemisvajaduse eest 24h ööpäevas.

Sain kätte ka oma esimese esseeteema (ma veel ei tea, kuidas bioloogias esseed kirjutada..), mille esitamistähtaeg nihkub ohtliku kiirusega lähemale. Õnneks tundub, et teema ise on võrdlemisi lihtne. Veidi rahutukstegev on vaid fakt, et nad ootavad, et sa oma esimese esseega põrud...

esimesed hetked

Vaatamata eesti õhu püüdlustele mind võimalikult kaua kodumaa pinnal hoida, olen lõpuks siiski jõudnud siia, kus algab minu bioloogiahõnguline elu. Reisist siia pole eriti palju rääkida. Business klassis saab korralikult süüa ja inglise bussides on alati külm. Ehk oli tegu kõigest ootusärevate külmavärinatega või tõsiasjaga et inglise kliimas tund aega bussi oodata ei ole kindlasti kõige tervistavamaid ajaviite mooduseid.

Süda rõõmsalt põksumas korjasin Lodge’ist oma ühikatoa võtmed ja asusin (väidetavalt) kogu St Hilda kõige inetuma maja poole teele. Liftid siin peale kella poolt seitset õhtul ei tööta ja olin seega sunnitud oma viimase piirini täistopitud kohvri iseseisvalt kolmandale korrusele vinnama. Ette rutates võin ma juba ära öelda, et see väike pingutus tasus end kuhjaga ära. Tee peal üles leidsin veel ühe neiu, kes alles kohale jõudis ja parajasti oma asjade sättimisega ametis oli. Piilusin korra ka ukse vahelt sisse ja olin veidi pettunud, et ühikatoad nii pisikesed on. seda suurem oli minu üllatus kui oma tuppa jõudsin. Ma pole päris kindel, kellele ma kus meeldin, kuid minu tuba on hiiglaslik! Sisustus on vana ja väsinud nagu ikka, kuid ma pole kindel kas suudaksingi värskelt euroremonditud toas seda õiget inglise ühikatunnet tunda. Suutmata koheselt magama jääda pakkisin veel tunnikese oma asju lahti ja tutvusin köögi ja vannitubade asukohtadega.

Järgmisel hommikul tõusin vara, et mitte kuhugi hiljaks jääda. Vaatasin just hiljuti filmi „Dead Poet’s Society” ja kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas maja täitub närviliste vanemate, kurbade ja õnnelike tudengite ja segaduses nooremate sugulastega, kes kõik näiliselt sihitult ringi tormavad. Kuid maja jäi tühjaks. Aegajalt kuulsin koridorist hääli, kuid enamjaolt oli see vaid meie poltergeistist vaevatud vannituba. Ülikooliasjad said korda aetud juba hommikul kella kümneks ja parema tegevuse puudumisel läksin Oxfordi avastama. See on linn, mida on lihtne armastama hakata: palju vanu ja väga vanu maju (kujta ette mõnd Harry Potteri filmi ja saad kindlasti aru, millest räägin), punased postkastid ja telefoniputkad, loendamatud pargid ja aiad, jõed, spordiväljakud, kirikud, pisikesed poekesed siltidega „Walter’s”, „Fellows of Oxford”, jalakäijate sillad ja palju muud.

Esimese sõbra leidsin juba samal õhtul. Kuulujutud inglise ilmade kohta ei ole liialdatud – siin on külm ja niiske. Millegi pärast töötab minu toa küte ainult 4pm-1am ja seega on inimesel ainult kaks võimalust mitte ära külmuda: 1) peita ennast tekikuhja alla, mille su majavanem sulle ettenägelikult jätnud on 2) keeta teed. Olin jõudnud on kuuenda teetassini kui nägin esimest korda oma koridoris kedagi uut ja huvitavat. Ta nimi on Kelly ja ta alles jõudis. Kohtusin ka tema vanematega, kes olid mõlemad väga toredad inimesed. Olin õnnelik, et kohtasin kedagi, kelle inglise keel oli 100% arusaadav ning imestusin väga kui sain teada, et teised inglased ei saa umbes poolest Kelly jutust aru, kuna ta on Bristolist, terve saare kõige tugevama aktsendiga piirkonnast. Seadsime ennast kööginurgas mõnusalt sisse ja jäime uusi tulijaid varitsema.

Kokku on koridori peal 14 tüdrukut, üks köök (mis on pigem sahver, sest seal on kolm külmikut, mikro ja veekeedukann ja ei midagi muud), üks WC ja kolm vannituba. Peale minu on veel kolm välismaalast, hääldamatu nimega tüdruk Hiinast, Janina ja Sophie Saksamaalt.