...ehk kuidas minust kultuuriinimene sai
Lõpuks on aeg ka seal maal, et olen ära käinud oma esimestes loengutes. Nagu bioloogidele kohane on need kõik olnud bioloogilistel teemadel. Mikrobioloogia alused, geneetika, sissejuhatus taime- ja loomateadustesse ja nii edasi. Loengute nimed ja tegelikud teemad alati ei kattu ja see teeb olukorra pisut segaseks, aga õnneks pole materjal veel nii keeruline, et üldse millestki aru ei saa. Järk-järgult tutvustatakse uusi elemente ja aidatakse meil ülikooli ellu sisse sulanduda. Paar professorit oleks nagu ajalukku kinni jäänud ja peavad oma loenguid ikka samamoodi nagu 100 aastat tagasi, aga powerpointiga. Kuid ma pean ausalt ütlema, et oleksin kohutavalt pettunud, kui siinsed prohvesoorid oleksid tavalised ja ilma igasuguste kiiksudeta. Isikupära on mõnikord ainus asi, mis loengu juures ärkvel hoiab (näiteks kui eelmine öö on neljani hommikul esseed kirjutatud ja esimene loeng vee fantastilistest omadustest lahusena). enamik loenguid on siiski imeliselt huvitavad ja mööduvad liigagi kiiresti.
Ära on olnud ka meie esimesed praktikad. Esimene neist oli botaanikaaeda. Pean ausalt tunnistama, et ei osanud sealt midagi uut oodata, suvine Tallinna aedade külastamine ärevalt meeles. Seda suurem oli minu üllatus, kui ekskursioon pihta hakkas ja mind aina enam teemasse sisse tõmmati. Taaskord leidis tõestust, et inimene on kõige olulisem faktor huvitava loengu juures. Huvitav teema annab muidugi palju juurde, aga ka midagi täiesti igavat on võimalik huvitavaks rääkida, kui vaid väga tahta. Sellega sai meie giid, kohalike aedade direktor, suurepäraselt hakkama. Seda on raske kirjeldada, aga seal tekkis õige tunne. Tunne, et see mida sa õppima läksid on see, mida sa ka õppida tahad on.. uau. Esimene laboripraktika oli eile ja ka see oli tore. Mulle on alati meeldinud asju näppida ja seega on kõik praktikad alati väga teretulnud. Võib-olla mitte kõik, aga suurem osa neist siiski.. Seekord saime oma isiklikke bakterikultuure kasvatada. Mis niigi hea asja veel paremaks teeb, on see, et meil on laboripartnerid. Ise nokitseda on küll lõbus, kuid kellegagi koos asju näppida ja neist jutustada on veel kordades toredam. Minu partneriks on Will, kellega me päris juhuslikult kokku sattusime, aga nüüdseks juba päris hästi läbi saame. Naistekolledžiga on see häda küll, et kuna meessoost isikud on siinkandis defitsiitsed, siis on äärmiselt oluline võimalikult paljudega võimalikult kiiresti tuttavaks saada. Kui tavaolukorras on tüdrukud ja poisid küllaltki võrdsed ning mõlemaga on võimalik vahet tegemata suhelda, siis nüüd on mehed eksootilised vaatamisväärsused. Imelik.
Kui nüüd postituse teema juurde jõuda, siis mõjub Oxfordi akadeemiline õhk mulle juba ohtlikult. Astusin kolledžite vahelise kammerkoori liikmeks, mis esitab jõulukontserdil Mozarti Reekviemi. Tegelikult on see kõik Catherine’i süü. Ta tabas mind hetkel, kui ma selleks teps mitte valmis ei olnud ja küsis, kas ma ei tahaks temaga laulmist proovida täna õhtul (esmaspäeval). Mul ei olnud ühtegi vabandust ja ma ütlesingi jah. Reekviem on ka üks neid palu, mille kõiki osi ma ka enam-vähem tean ja nii ta läkski. Tahaksin öelda, et mind veeti sind kätest ja juustest tirides, aga tegelikult olin ma üsnagi taltsas. Tund aega enne proovi algust hakkasin küll kahtlema, aga ei tahtnud enam ära öelda ja punktipealt kell pool kaheksa olime Wadhami kolledži kabelis koos ülejäänud lauljahakatistega. Ja, midagi ei ole teha – lõbus oli. Alles täna sain ma oma rääkimishääle tagasi ehk siis tol õhtul suutsin vaid mõnd nooti järjepidevalt viisi laulda, aga sellegipoolest ei visatud mind välja. Ju need üksikud noodid sobisid. Samal õhtul käisime veel New kolledžist läbi, sest Catherine tahtis prantsuse klubi liikmeks astuda. Istusime seal, rääkisime prantslastega juttu ning jõime veini ja sõime juustu. Tegime ühesõnaga kõike, mida üks sterotüüpne prantslane teeb. Tagasiteel avastasime veel, et meil on vägagi sarnane filmi- ja muusikamaitse. Hea õhtu oli.
Kohe-kohe olen ma valmis oma esimest tutoriaalesseed ära saatma. Ei taha sellega kiirustada, sest kõik head ideed kipuvad tulema, siis kui olen vajutanud „send” nuppu.
Veel üks kultuurne vahemärkus – ma kuulasin klassikalist muusikat, kui ma oma esseed kirjutasin. Osalt sellepärast, et suures osas ei ole seal sõnu, mis mõtteid eemale viiks, kuid osalt ilmselt ka sellepärast, et mind väänatakse vaikselt „hea muusika” usku. Olid nemad ju sajandite tagused hitimeistrid.
Ära on olnud ka meie esimesed praktikad. Esimene neist oli botaanikaaeda. Pean ausalt tunnistama, et ei osanud sealt midagi uut oodata, suvine Tallinna aedade külastamine ärevalt meeles. Seda suurem oli minu üllatus, kui ekskursioon pihta hakkas ja mind aina enam teemasse sisse tõmmati. Taaskord leidis tõestust, et inimene on kõige olulisem faktor huvitava loengu juures. Huvitav teema annab muidugi palju juurde, aga ka midagi täiesti igavat on võimalik huvitavaks rääkida, kui vaid väga tahta. Sellega sai meie giid, kohalike aedade direktor, suurepäraselt hakkama. Seda on raske kirjeldada, aga seal tekkis õige tunne. Tunne, et see mida sa õppima läksid on see, mida sa ka õppida tahad on.. uau. Esimene laboripraktika oli eile ja ka see oli tore. Mulle on alati meeldinud asju näppida ja seega on kõik praktikad alati väga teretulnud. Võib-olla mitte kõik, aga suurem osa neist siiski.. Seekord saime oma isiklikke bakterikultuure kasvatada. Mis niigi hea asja veel paremaks teeb, on see, et meil on laboripartnerid. Ise nokitseda on küll lõbus, kuid kellegagi koos asju näppida ja neist jutustada on veel kordades toredam. Minu partneriks on Will, kellega me päris juhuslikult kokku sattusime, aga nüüdseks juba päris hästi läbi saame. Naistekolledžiga on see häda küll, et kuna meessoost isikud on siinkandis defitsiitsed, siis on äärmiselt oluline võimalikult paljudega võimalikult kiiresti tuttavaks saada. Kui tavaolukorras on tüdrukud ja poisid küllaltki võrdsed ning mõlemaga on võimalik vahet tegemata suhelda, siis nüüd on mehed eksootilised vaatamisväärsused. Imelik.
Kui nüüd postituse teema juurde jõuda, siis mõjub Oxfordi akadeemiline õhk mulle juba ohtlikult. Astusin kolledžite vahelise kammerkoori liikmeks, mis esitab jõulukontserdil Mozarti Reekviemi. Tegelikult on see kõik Catherine’i süü. Ta tabas mind hetkel, kui ma selleks teps mitte valmis ei olnud ja küsis, kas ma ei tahaks temaga laulmist proovida täna õhtul (esmaspäeval). Mul ei olnud ühtegi vabandust ja ma ütlesingi jah. Reekviem on ka üks neid palu, mille kõiki osi ma ka enam-vähem tean ja nii ta läkski. Tahaksin öelda, et mind veeti sind kätest ja juustest tirides, aga tegelikult olin ma üsnagi taltsas. Tund aega enne proovi algust hakkasin küll kahtlema, aga ei tahtnud enam ära öelda ja punktipealt kell pool kaheksa olime Wadhami kolledži kabelis koos ülejäänud lauljahakatistega. Ja, midagi ei ole teha – lõbus oli. Alles täna sain ma oma rääkimishääle tagasi ehk siis tol õhtul suutsin vaid mõnd nooti järjepidevalt viisi laulda, aga sellegipoolest ei visatud mind välja. Ju need üksikud noodid sobisid. Samal õhtul käisime veel New kolledžist läbi, sest Catherine tahtis prantsuse klubi liikmeks astuda. Istusime seal, rääkisime prantslastega juttu ning jõime veini ja sõime juustu. Tegime ühesõnaga kõike, mida üks sterotüüpne prantslane teeb. Tagasiteel avastasime veel, et meil on vägagi sarnane filmi- ja muusikamaitse. Hea õhtu oli.
Kohe-kohe olen ma valmis oma esimest tutoriaalesseed ära saatma. Ei taha sellega kiirustada, sest kõik head ideed kipuvad tulema, siis kui olen vajutanud „send” nuppu.
Veel üks kultuurne vahemärkus – ma kuulasin klassikalist muusikat, kui ma oma esseed kirjutasin. Osalt sellepärast, et suures osas ei ole seal sõnu, mis mõtteid eemale viiks, kuid osalt ilmselt ka sellepärast, et mind väänatakse vaikselt „hea muusika” usku. Olid nemad ju sajandite tagused hitimeistrid.
No comments:
Post a Comment