Vaatamata eesti õhu püüdlustele mind võimalikult kaua kodumaa pinnal hoida, olen lõpuks siiski jõudnud siia, kus algab minu bioloogiahõnguline elu. Reisist siia pole eriti palju rääkida. Business klassis saab korralikult süüa ja inglise bussides on alati külm. Ehk oli tegu kõigest ootusärevate külmavärinatega või tõsiasjaga et inglise kliimas tund aega bussi oodata ei ole kindlasti kõige tervistavamaid ajaviite mooduseid.
Süda rõõmsalt põksumas korjasin Lodge’ist oma ühikatoa võtmed ja asusin (väidetavalt) kogu St Hilda kõige inetuma maja poole teele. Liftid siin peale kella poolt seitset õhtul ei tööta ja olin seega sunnitud oma viimase piirini täistopitud kohvri iseseisvalt kolmandale korrusele vinnama. Ette rutates võin ma juba ära öelda, et see väike pingutus tasus end kuhjaga ära. Tee peal üles leidsin veel ühe neiu, kes alles kohale jõudis ja parajasti oma asjade sättimisega ametis oli. Piilusin korra ka ukse vahelt sisse ja olin veidi pettunud, et ühikatoad nii pisikesed on. seda suurem oli minu üllatus kui oma tuppa jõudsin. Ma pole päris kindel, kellele ma kus meeldin, kuid minu tuba on hiiglaslik! Sisustus on vana ja väsinud nagu ikka, kuid ma pole kindel kas suudaksingi värskelt euroremonditud toas seda õiget inglise ühikatunnet tunda. Suutmata koheselt magama jääda pakkisin veel tunnikese oma asju lahti ja tutvusin köögi ja vannitubade asukohtadega.
Järgmisel hommikul tõusin vara, et mitte kuhugi hiljaks jääda. Vaatasin just hiljuti filmi „Dead Poet’s Society” ja kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas maja täitub närviliste vanemate, kurbade ja õnnelike tudengite ja segaduses nooremate sugulastega, kes kõik näiliselt sihitult ringi tormavad. Kuid maja jäi tühjaks. Aegajalt kuulsin koridorist hääli, kuid enamjaolt oli see vaid meie poltergeistist vaevatud vannituba. Ülikooliasjad said korda aetud juba hommikul kella kümneks ja parema tegevuse puudumisel läksin Oxfordi avastama. See on linn, mida on lihtne armastama hakata: palju vanu ja väga vanu maju (kujta ette mõnd Harry Potteri filmi ja saad kindlasti aru, millest räägin), punased postkastid ja telefoniputkad, loendamatud pargid ja aiad, jõed, spordiväljakud, kirikud, pisikesed poekesed siltidega „Walter’s”, „Fellows of Oxford”, jalakäijate sillad ja palju muud.
Esimese sõbra leidsin juba samal õhtul. Kuulujutud inglise ilmade kohta ei ole liialdatud – siin on külm ja niiske. Millegi pärast töötab minu toa küte ainult 4pm-1am ja seega on inimesel ainult kaks võimalust mitte ära külmuda: 1) peita ennast tekikuhja alla, mille su majavanem sulle ettenägelikult jätnud on 2) keeta teed. Olin jõudnud on kuuenda teetassini kui nägin esimest korda oma koridoris kedagi uut ja huvitavat. Ta nimi on Kelly ja ta alles jõudis. Kohtusin ka tema vanematega, kes olid mõlemad väga toredad inimesed. Olin õnnelik, et kohtasin kedagi, kelle inglise keel oli 100% arusaadav ning imestusin väga kui sain teada, et teised inglased ei saa umbes poolest Kelly jutust aru, kuna ta on Bristolist, terve saare kõige tugevama aktsendiga piirkonnast. Seadsime ennast kööginurgas mõnusalt sisse ja jäime uusi tulijaid varitsema.
Kokku on koridori peal 14 tüdrukut, üks köök (mis on pigem sahver, sest seal on kolm külmikut, mikro ja veekeedukann ja ei midagi muud), üks WC ja kolm vannituba. Peale minu on veel kolm välismaalast, hääldamatu nimega tüdruk Hiinast, Janina ja Sophie Saksamaalt.
Süda rõõmsalt põksumas korjasin Lodge’ist oma ühikatoa võtmed ja asusin (väidetavalt) kogu St Hilda kõige inetuma maja poole teele. Liftid siin peale kella poolt seitset õhtul ei tööta ja olin seega sunnitud oma viimase piirini täistopitud kohvri iseseisvalt kolmandale korrusele vinnama. Ette rutates võin ma juba ära öelda, et see väike pingutus tasus end kuhjaga ära. Tee peal üles leidsin veel ühe neiu, kes alles kohale jõudis ja parajasti oma asjade sättimisega ametis oli. Piilusin korra ka ukse vahelt sisse ja olin veidi pettunud, et ühikatoad nii pisikesed on. seda suurem oli minu üllatus kui oma tuppa jõudsin. Ma pole päris kindel, kellele ma kus meeldin, kuid minu tuba on hiiglaslik! Sisustus on vana ja väsinud nagu ikka, kuid ma pole kindel kas suudaksingi värskelt euroremonditud toas seda õiget inglise ühikatunnet tunda. Suutmata koheselt magama jääda pakkisin veel tunnikese oma asju lahti ja tutvusin köögi ja vannitubade asukohtadega.
Järgmisel hommikul tõusin vara, et mitte kuhugi hiljaks jääda. Vaatasin just hiljuti filmi „Dead Poet’s Society” ja kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas maja täitub närviliste vanemate, kurbade ja õnnelike tudengite ja segaduses nooremate sugulastega, kes kõik näiliselt sihitult ringi tormavad. Kuid maja jäi tühjaks. Aegajalt kuulsin koridorist hääli, kuid enamjaolt oli see vaid meie poltergeistist vaevatud vannituba. Ülikooliasjad said korda aetud juba hommikul kella kümneks ja parema tegevuse puudumisel läksin Oxfordi avastama. See on linn, mida on lihtne armastama hakata: palju vanu ja väga vanu maju (kujta ette mõnd Harry Potteri filmi ja saad kindlasti aru, millest räägin), punased postkastid ja telefoniputkad, loendamatud pargid ja aiad, jõed, spordiväljakud, kirikud, pisikesed poekesed siltidega „Walter’s”, „Fellows of Oxford”, jalakäijate sillad ja palju muud.
Esimese sõbra leidsin juba samal õhtul. Kuulujutud inglise ilmade kohta ei ole liialdatud – siin on külm ja niiske. Millegi pärast töötab minu toa küte ainult 4pm-1am ja seega on inimesel ainult kaks võimalust mitte ära külmuda: 1) peita ennast tekikuhja alla, mille su majavanem sulle ettenägelikult jätnud on 2) keeta teed. Olin jõudnud on kuuenda teetassini kui nägin esimest korda oma koridoris kedagi uut ja huvitavat. Ta nimi on Kelly ja ta alles jõudis. Kohtusin ka tema vanematega, kes olid mõlemad väga toredad inimesed. Olin õnnelik, et kohtasin kedagi, kelle inglise keel oli 100% arusaadav ning imestusin väga kui sain teada, et teised inglased ei saa umbes poolest Kelly jutust aru, kuna ta on Bristolist, terve saare kõige tugevama aktsendiga piirkonnast. Seadsime ennast kööginurgas mõnusalt sisse ja jäime uusi tulijaid varitsema.
Kokku on koridori peal 14 tüdrukut, üks köök (mis on pigem sahver, sest seal on kolm külmikut, mikro ja veekeedukann ja ei midagi muud), üks WC ja kolm vannituba. Peale minu on veel kolm välismaalast, hääldamatu nimega tüdruk Hiinast, Janina ja Sophie Saksamaalt.
No comments:
Post a Comment