Vahepeal on ligi nädal mööda läinud, mis on juba iseenesest vihje sellele, et igavlemisega ma tegelenud ei ole. Alustades akadeemilistest saavutustest, siis elasin ma õnnelikult üle oma esimese tutoriaali. Kartsin, et mul lendab pea õlgadelt, sest esimene essee polnud just kiita. Millegi pärast jäi tal see nagu märkamata ja me arutasime samal teemal, aga esseedest täiesti sõltumatult. Minule sobis see variant igati hästi. Meie tuutor oli Oxfordi keskmise vanuse absoluutne alampiir ning peale selle veel kreeklane. Saime koos ilma üle viriseda ehk tõenäoliselt ei läinud meil kellelgi kõige hullemini. Loomulikult saime me kohe ka uue esseeteema. Järgmist esseed oli märksa lihtsam kirjutada kuigi see nõudis detailsemat lähenemist „DNA replikatsiooni ja transkriptsiooni sarnasused ja erinevused”. Kolm paksu raamatut, 7h ja voila! valmis ta oligi. Saatsin ta eile lõuna ajal ka ära.
Kui veel pisut samal teemal jätkata, siis lähevad ka loengud järjest huvitavamaks. Paar lektorit on absoluutselt kindlasti segased, aga enamike puhul ei ole see mitte miinus vaid pluss. Üks taimeteadlane on eriline, kuna suudab ühendada täieliku hullumeelsuse ja kogu kooli kõige igavamad loengud üheks kummaliseks tervikuks. Samas on meil enamuses ülimalt entusiastlikke lektoreid, kes jumaldavad oma ainet ja ei karda seda meiega jagada. Minu isiklik tuutor on suhteliselt hirmutav, aga ma olen ka ainuke, kes temaga läbi saab. Huvitav.
Mainimata ei saa jätta meie immatrikulatisooni tseremooniat. See on ainuke tõsiseltvõetav põhjendus laupäeva varahommikul pingviiniks riietumiseks. Kell üheksa pidime täisvarustuses muusikahoone esisel platsil pildistamiseks valmis olema. Kergelt külmast värisedes ootasime seal kella poole kümneni hilinejaid ja saime lõpuks pildid tehtud. Veel ootamist ja asusime Sheldonian Theatre’i poole teele. Kujutasime Catherine’iga vaimusilmas ette, kuidas see on kindlasti hiiglaslik ruum, kuhu kõik rebased ära mahuvad ja meeletult pidulikus õhkkonnas meid üliõpilaskonda vastu võetakse. Noo.. päris nii see ei läinud. Juba jalutades tekkis meil kõhklusi, et kõik üliõpilased (meid on ikka mõni tuhat) ühte ruumi ära ei mahu. Neid süvendas veel teiste kolledžite pingviinide nägemine, kes marssisid meile vastu. Ehk on need magistrid? Vaevalt, meie magistrid lonkasid kohustetundlikult meie kannul, mütsid peas ja pilk maas. Kohale jõudes leidsime eest veel kaks kolledži täit batmanihakatisi. Mahutasime ennast harjumatult tillukesse Sheldoniani ja ootasime asja algust. Tunne oli vägev – sajad inimesed istusid seal oma rüüdes, näod säravad ja ootusärevad, niheledes kannatamatult. Teatud tegelaste saatel astus sisse ülikooli ülemus, kes pidas 5-minutilise kõne ja lahkus tuldud teed pidi. Tseremoonia on lõppenud. Pisut häiriv oli kõigi tudengite komme kogu tseremooniat välgusähvatuste saatel pildistada.
Pidulik ja ametlik osa läbi, läksime tagasi kolledžisse, et valmistuda õhtuseks ürituseks. Minule väideti, et see on järjekordne pidulik sündmus meie tuutorite ja muidu tähtsate tegelastega. Ehk olekski pidanud olema,
kuid ühtegi sellelaadset kohale ei ilmunud. Õhtu algas New kolledžist, kus sealsete inimestega kohtusime ja pisut juttu ajada üritasime. Päev oli aga pisut valesti valitud, sest parasjagu oli käimas Inglismaa-Prantsusmaa vaheline ragbi matš. Ragbist mittehuvitunud inimesed (nagu meie väike grupp) lahkusid sealt peale kahe tunni möödumist. Parema plaani puudumisel ühinesime vel ühe grupiga, kes otsustas mõnd baari külastada. Taaskord seisime silmitsi ragbiga – pole olemas baari, kus oleks võimalik normaalsel hääletoonil kõneleda, kui käimas on nii ülioluline matš. Liikusime ühest baarist teise ning eraldusime suuremast grupist, kui nad otsustasid minna klubitama. Kokteilibaar kõlas palju ahvatlevamalt. Kell ei olnud sugugi palju, aga juba oli välja valitud koht puupüsti rahvast täis. Seletamatult müstiliselt mõjus järsku imevaiksena kõlama hakkanud „Waltzing Matilda”. Kust tuleb see imeline meloodia? Nina ja kõrva koostööl leidsime üles ühe kolmest Oxfordi iiri pubist. Siinkandis on hea naissoost olla. Igasse baari mahub alati veel viis neiut või naist. Rosie O’Grady’s on esimene päris iiri pubi, kus ma kunagi käinud olen. Isegi külastajad olid peale meie kõik eranditult iirlased. Kuna me polnud keegi erilises õlletujus, siis eelistasime Guinnessile Baileyst. Ja loomulikult oli bänd päriselt olemas. Ainult Cath ja mina oleme iiri muusikasse tõeliselt kiindunud ja ronisime otse lava ette. Kõigile tuttavatele lauludele kaasa lauldes ja teiste taktis õõtsudes sai veedetud senise Oxfordi kogemuse meeleolukamad paar tundi. Õhtu edenedes jõudsime veel ühte kohta, mida teatud tingimustes võiks vist isegi klubiks nimetada. Patt oleks olnud sinna mitte sisse minna, kui kõlarites mängis Queeni „Don’t Stop Me Now”. Tantsurõõmu jätkus kauemaks, kuid peale Jacksoni „Billie Jeani” tulime lõpuks ära, et mingilgi inimlikul ajal kolledžisse tagasi jõuda. Teepeal peatusime Ahmedi juures (kõikide Hilda tüdrukute lemmik kebabi putka (miks küll Dagö „Ahmed” kummitama hakkas?)), et võtta väga inglaslikult kartulid soola ja äädikaga. Siinkohal ei saa ma mainimata jätta midagi, mis mulle Oxfordis üliväga meeldib: kell on kaks öösel, kartulid hakkavad juba enne kättejõudmist imekspandava kiirusega jahtuma, tänavatel ei sõida enam ühtegi autot, siis alati on kuskil keegi, kes sinuga ilmast või ülikoolist rääkima tuleb. Seekord oli see ehk isegi pisut ootuspärane, sest meie oma „fancy dressiga” eristusime ülejäänud öölistest päris suurel määral. Nii me rääkisime oma paarkümmend minutit kahe kolmanda kursuse bioloogiga professoritest, ühikatest ja muust kooli puutuvast, vahetades vahepeal muljeid ka paremate kebabi kohtade ja tontlike kolledžimüütide kohta. Miks ma aga kogu sellele episoodile nii suurt rõhku panen on see, et see ei juhtus ainult üks kord kuskil imelikus paigas. 
Mine ükskõik millisesse kohvikusse ja sa leiad kellegi, kellega millestki rääkida. Kui vihma sajab ja meel on must, siis ära ehmata, kui keegi sulle oma vihmavarju ühte nurka pakub. Lisaks on ka teatav hulk inimesi, kes vabandab, kui uksega pikki pead saab või puuoksale peale astub. Valdav osav siinsetest inimestest on ise üliõpilased või muud moodi ülikooliga seotud ning see tekitab tunde nagu oleksid kõik samas paadis.
Sellele õhtule järgnevatesse päevadesse mahtus esseekirjutamine, „Amelie” vaatamine koos Hannah’ ja Cathiga, imeliselt igav loeng Mr. Burnsiga, sissejuhatus patoloogiasse (mhmh), BioSoci (Oxford Biological Society) esimene kogunemine sel aastal ja mu teine tut. Dr Dmitri on pehmelt öeldes kummaline, aga minu kallal ta väga ei nurisenud nii et mul pole eriti kurta midagi. Kogu asi oli keeruline, häiriv, närvesööv, aga positiivse noodina ka hariv ja ma tunnen, et seal räägitu ei jookse mul mööda külgi maha.
Jätan teid siinkohal, saateks paar rida Queenilt: Tonight I’m gonna have myself a real good time; I feel alive
Kui veel pisut samal teemal jätkata, siis lähevad ka loengud järjest huvitavamaks. Paar lektorit on absoluutselt kindlasti segased, aga enamike puhul ei ole see mitte miinus vaid pluss. Üks taimeteadlane on eriline, kuna suudab ühendada täieliku hullumeelsuse ja kogu kooli kõige igavamad loengud üheks kummaliseks tervikuks. Samas on meil enamuses ülimalt entusiastlikke lektoreid, kes jumaldavad oma ainet ja ei karda seda meiega jagada. Minu isiklik tuutor on suhteliselt hirmutav, aga ma olen ka ainuke, kes temaga läbi saab. Huvitav.
Mainimata ei saa jätta meie immatrikulatisooni tseremooniat. See on ainuke tõsiseltvõetav põhjendus laupäeva varahommikul pingviiniks riietumiseks. Kell üheksa pidime täisvarustuses muusikahoone esisel platsil pildistamiseks valmis olema. Kergelt külmast värisedes ootasime seal kella poole kümneni hilinejaid ja saime lõpuks pildid tehtud. Veel ootamist ja asusime Sheldonian Theatre’i poole teele. Kujutasime Catherine’iga vaimusilmas ette, kuidas see on kindlasti hiiglaslik ruum, kuhu kõik rebased ära mahuvad ja meeletult pidulikus õhkkonnas meid üliõpilaskonda vastu võetakse. Noo.. päris nii see ei läinud. Juba jalutades tekkis meil kõhklusi, et kõik üliõpilased (meid on ikka mõni tuhat) ühte ruumi ära ei mahu. Neid süvendas veel teiste kolledžite pingviinide nägemine, kes marssisid meile vastu. Ehk on need magistrid? Vaevalt, meie magistrid lonkasid kohustetundlikult meie kannul, mütsid peas ja pilk maas. Kohale jõudes leidsime eest veel kaks kolledži täit batmanihakatisi. Mahutasime ennast harjumatult tillukesse Sheldoniani ja ootasime asja algust. Tunne oli vägev – sajad inimesed istusid seal oma rüüdes, näod säravad ja ootusärevad, niheledes kannatamatult. Teatud tegelaste saatel astus sisse ülikooli ülemus, kes pidas 5-minutilise kõne ja lahkus tuldud teed pidi. Tseremoonia on lõppenud. Pisut häiriv oli kõigi tudengite komme kogu tseremooniat välgusähvatuste saatel pildistada.
Pidulik ja ametlik osa läbi, läksime tagasi kolledžisse, et valmistuda õhtuseks ürituseks. Minule väideti, et see on järjekordne pidulik sündmus meie tuutorite ja muidu tähtsate tegelastega. Ehk olekski pidanud olema,
kuid ühtegi sellelaadset kohale ei ilmunud. Õhtu algas New kolledžist, kus sealsete inimestega kohtusime ja pisut juttu ajada üritasime. Päev oli aga pisut valesti valitud, sest parasjagu oli käimas Inglismaa-Prantsusmaa vaheline ragbi matš. Ragbist mittehuvitunud inimesed (nagu meie väike grupp) lahkusid sealt peale kahe tunni möödumist. Parema plaani puudumisel ühinesime vel ühe grupiga, kes otsustas mõnd baari külastada. Taaskord seisime silmitsi ragbiga – pole olemas baari, kus oleks võimalik normaalsel hääletoonil kõneleda, kui käimas on nii ülioluline matš. Liikusime ühest baarist teise ning eraldusime suuremast grupist, kui nad otsustasid minna klubitama. Kokteilibaar kõlas palju ahvatlevamalt. Kell ei olnud sugugi palju, aga juba oli välja valitud koht puupüsti rahvast täis. Seletamatult müstiliselt mõjus järsku imevaiksena kõlama hakkanud „Waltzing Matilda”. Kust tuleb see imeline meloodia? Nina ja kõrva koostööl leidsime üles ühe kolmest Oxfordi iiri pubist. Siinkandis on hea naissoost olla. Igasse baari mahub alati veel viis neiut või naist. Rosie O’Grady’s on esimene päris iiri pubi, kus ma kunagi käinud olen. Isegi külastajad olid peale meie kõik eranditult iirlased. Kuna me polnud keegi erilises õlletujus, siis eelistasime Guinnessile Baileyst. Ja loomulikult oli bänd päriselt olemas. Ainult Cath ja mina oleme iiri muusikasse tõeliselt kiindunud ja ronisime otse lava ette. Kõigile tuttavatele lauludele kaasa lauldes ja teiste taktis õõtsudes sai veedetud senise Oxfordi kogemuse meeleolukamad paar tundi. Õhtu edenedes jõudsime veel ühte kohta, mida teatud tingimustes võiks vist isegi klubiks nimetada. Patt oleks olnud sinna mitte sisse minna, kui kõlarites mängis Queeni „Don’t Stop Me Now”. Tantsurõõmu jätkus kauemaks, kuid peale Jacksoni „Billie Jeani” tulime lõpuks ära, et mingilgi inimlikul ajal kolledžisse tagasi jõuda. Teepeal peatusime Ahmedi juures (kõikide Hilda tüdrukute lemmik kebabi putka (miks küll Dagö „Ahmed” kummitama hakkas?)), et võtta väga inglaslikult kartulid soola ja äädikaga. Siinkohal ei saa ma mainimata jätta midagi, mis mulle Oxfordis üliväga meeldib: kell on kaks öösel, kartulid hakkavad juba enne kättejõudmist imekspandava kiirusega jahtuma, tänavatel ei sõida enam ühtegi autot, siis alati on kuskil keegi, kes sinuga ilmast või ülikoolist rääkima tuleb. Seekord oli see ehk isegi pisut ootuspärane, sest meie oma „fancy dressiga” eristusime ülejäänud öölistest päris suurel määral. Nii me rääkisime oma paarkümmend minutit kahe kolmanda kursuse bioloogiga professoritest, ühikatest ja muust kooli puutuvast, vahetades vahepeal muljeid ka paremate kebabi kohtade ja tontlike kolledžimüütide kohta. Miks ma aga kogu sellele episoodile nii suurt rõhku panen on see, et see ei juhtus ainult üks kord kuskil imelikus paigas. 
Mine ükskõik millisesse kohvikusse ja sa leiad kellegi, kellega millestki rääkida. Kui vihma sajab ja meel on must, siis ära ehmata, kui keegi sulle oma vihmavarju ühte nurka pakub. Lisaks on ka teatav hulk inimesi, kes vabandab, kui uksega pikki pead saab või puuoksale peale astub. Valdav osav siinsetest inimestest on ise üliõpilased või muud moodi ülikooliga seotud ning see tekitab tunde nagu oleksid kõik samas paadis.Sellele õhtule järgnevatesse päevadesse mahtus esseekirjutamine, „Amelie” vaatamine koos Hannah’ ja Cathiga, imeliselt igav loeng Mr. Burnsiga, sissejuhatus patoloogiasse (mhmh), BioSoci (Oxford Biological Society) esimene kogunemine sel aastal ja mu teine tut. Dr Dmitri on pehmelt öeldes kummaline, aga minu kallal ta väga ei nurisenud nii et mul pole eriti kurta midagi. Kogu asi oli keeruline, häiriv, närvesööv, aga positiivse noodina ka hariv ja ma tunnen, et seal räägitu ei jookse mul mööda külgi maha.
Jätan teid siinkohal, saateks paar rida Queenilt: Tonight I’m gonna have myself a real good time; I feel alive
No comments:
Post a Comment