Olen viimased 10 tundi üritanud kirjutada esseed DNAst, selle struktuurist ja funktsioonidest. Hetkel on umbes veerand sellest valmis ja ma ei suuda enam oma mõtteid koondada, et ülejäänud 75% ära teha. Ehk on ajutine mõtete mujale suunamine isegi kasulik, omad mõtted mõeldud ja lihtsam kellegi teise omadele keskenduda. Pealegi on öösel lihtsam kirjutada – ülejäänud kas magavad või on väljas pidutsemas, mõlemal juhul on mul vaikne ja rahulik nii kirjutada kui teed keeta. Praegu kulub mul üheks köögis käiguks ligi 20 minutit, sest ebaviisakas oleks sõnagi lausumatu uttu tõmmata. Õnneks on ööd meil valged...
Viimane väide sai eile ka kenasti ära tõestatud. Minu aina süveneva külmetuse tõttu on Oxfordi ööelu terve nädala jagu ise enda eest hoolitsema pidanud, kuid ka minu julmusel on piirid. Eile sidusin ma oma salli kaela, toppisin paar naela taskusse ja läksin kahe kolledži ühisele peole nn „bopile”. Tavaliselt on kolledžitel kombeks oma bope ise pidada, kuid kuna Hildas on kõik tüdrukud ja Balliolis põhiliselt poisid (nii 70-80%), siis peeti meie esimene peokene rõõmsasti koos. Kõik säärased peod on stiilipeod ja seekordne polnud mingi erand – teemaks oli reiv. Kohalik „bop-shop” on loomulikult Primark, kuhu hinnatundlik tudeng piilub sisse pea sama tihti kui Tescosse. Nelja naela eest sai kätte terve kostüümi pluss sukad pluss villase salli. Seega oli see üks väga väärt käik. Lisaks erkroosale kleidikesele varustasin end veel mõne pimeduses helendava käevõruga ja olingi minekuvalmis.
Viimane väide sai eile ka kenasti ära tõestatud. Minu aina süveneva külmetuse tõttu on Oxfordi ööelu terve nädala jagu ise enda eest hoolitsema pidanud, kuid ka minu julmusel on piirid. Eile sidusin ma oma salli kaela, toppisin paar naela taskusse ja läksin kahe kolledži ühisele peole nn „bopile”. Tavaliselt on kolledžitel kombeks oma bope ise pidada, kuid kuna Hildas on kõik tüdrukud ja Balliolis põhiliselt poisid (nii 70-80%), siis peeti meie esimene peokene rõõmsasti koos. Kõik säärased peod on stiilipeod ja seekordne polnud mingi erand – teemaks oli reiv. Kohalik „bop-shop” on loomulikult Primark, kuhu hinnatundlik tudeng piilub sisse pea sama tihti kui Tescosse. Nelja naela eest sai kätte terve kostüümi pluss sukad pluss villase salli. Seega oli see üks väga väärt käik. Lisaks erkroosale kleidikesele varustasin end veel mõne pimeduses helendava käevõruga ja olingi minekuvalmis.
Üsna ootamatult leidsin ennast sakslaste grupist, kes ka peopaiga poole suundus. Koos on minek alati lõbusam. Pidu ise oli nagu peod ikka: joodi ja tantsiti. Me jõudsime pisut liiga vara kohale ja kasutasime kohe võimalust uusi tutvusi luua enne kui muusika liiga valjuks keeratakse. Enamik Ballioli poistest olid naisteks riietunud (ons see nüüd pika ajalooga tava või lihtsalt hetkeajend ei oska ilmselt keegi kindlalt väita, kuid väidetavalt on see neil küllaltki tavaline) ning mõned neist isegi nii osavalt, et minul vahe tegemine juba õige keeruliseks muutus. Sai aga vist mainitud, et idanema sai pandud ka uute suhete alged. Olin veendunud, et tunnen kõik Hilda esmakursuslased vähemalt tänava peal ära, kuid minu oletused ei pea siin riigis enam üldse paika. Sain tuttavaks kahe tüdrukuga Singapurist, kes õppivad mõlemad
majandust ja keda ma polnud varem isegi näinud. Nimesid ei suuda ma siiamaani hääldada, kuid eks ma harjutan. See on ka üks (paljudest) asjadest, mis mulle Oxfordi juures meeldib: siin on nii palju eri rahvuseid, keeli, kultuure ja lugusid. Ja lood mulle meeldivad. Kõige paremaid lugusid räägivad omapärased inimesed ja nii ma tutvusingi Georgiga (džoodž, loomulikult). Mis teha, kuid tüüp, kes istub laua taga triiksärgis ja hoiab käes portveini klaasi jääb silma. Ma peaksin selle kuidagi paremini sõnastama... Üldjuhul ei jääks silma, aga tuletagem meelde, et tegemist oli reivi teemalise peoga, kus suur osa meestest käis ringi tõeliselt kohevate balletiseelikutega ja teine osa neeonvärvides kleidikestes, siis... jah, sellises olukorras saab normaalne pisut teise tähenduse. Me rääkisime (nii palju kui muusika seda võimaldas) elust Oxfordis, kolledžitest, päritolust ja muudest asjadest, millega siinkandis vestlust alustatakse, kuni mu hääl lõpuks alla andis ja koju läks. (Vahele segades võin öelda, et me oleme ikka veel riius. Ma suudan parimal juhul vaid kaks-kolm lauset kähiseda enne kui minu püüdlused rääkida muutuvad haledaks katseks imiteerida kuivale jäänud kala.) Mul polnud õiget tantsutuju, kuigi külmavärinad oleksid tõenäoliselt mu technotantsuoskust vaid täiendanud. Sophie ja teised olid ka minekuvalmis ja nii me mängisime tuhkatriinusid, lastes uksel enda järel sulguda kui kõik kuuldeulatusse jäävad kirikukellad lõid kesköötundi. Lõbus oli.
Õhtul kaotatud hääl ei naasenud ja nii võtsin ma hommikusest bioloogide miitingust osa vaid käte ja peaga vehkides. Ometi oli sellest üllatavalt palju kasu, sest nüüd ma vähemalt tean, et sain küsimustest suures osas õigesti aru. See on ikkagi minu esimene essee bioloogias ja ühtlasi esimene essee, mille pean kirjutama inglise keeles nii et väiksed kõhklused on ju lubatud? Loodan, et ma oma vanale sõbrale Mendelile liiga ei tee.
Üks asi veel – ostsin endale eile gowni ehk siis meie ülikooli akadeemilise vormiriietuse. Rahvusvaheliste autoriõiguste seaduste kohaselt ei saa ma öelda, et näen välja nagu Batman, aga kui armsal lugejal vähegi fantaasiat on, siis ei ole kuigi raske mind selles mustas kostüümis, pilvelõhkujate kohal tuhisemas, ette kujutada.
majandust ja keda ma polnud varem isegi näinud. Nimesid ei suuda ma siiamaani hääldada, kuid eks ma harjutan. See on ka üks (paljudest) asjadest, mis mulle Oxfordi juures meeldib: siin on nii palju eri rahvuseid, keeli, kultuure ja lugusid. Ja lood mulle meeldivad. Kõige paremaid lugusid räägivad omapärased inimesed ja nii ma tutvusingi Georgiga (džoodž, loomulikult). Mis teha, kuid tüüp, kes istub laua taga triiksärgis ja hoiab käes portveini klaasi jääb silma. Ma peaksin selle kuidagi paremini sõnastama... Üldjuhul ei jääks silma, aga tuletagem meelde, et tegemist oli reivi teemalise peoga, kus suur osa meestest käis ringi tõeliselt kohevate balletiseelikutega ja teine osa neeonvärvides kleidikestes, siis... jah, sellises olukorras saab normaalne pisut teise tähenduse. Me rääkisime (nii palju kui muusika seda võimaldas) elust Oxfordis, kolledžitest, päritolust ja muudest asjadest, millega siinkandis vestlust alustatakse, kuni mu hääl lõpuks alla andis ja koju läks. (Vahele segades võin öelda, et me oleme ikka veel riius. Ma suudan parimal juhul vaid kaks-kolm lauset kähiseda enne kui minu püüdlused rääkida muutuvad haledaks katseks imiteerida kuivale jäänud kala.) Mul polnud õiget tantsutuju, kuigi külmavärinad oleksid tõenäoliselt mu technotantsuoskust vaid täiendanud. Sophie ja teised olid ka minekuvalmis ja nii me mängisime tuhkatriinusid, lastes uksel enda järel sulguda kui kõik kuuldeulatusse jäävad kirikukellad lõid kesköötundi. Lõbus oli.Õhtul kaotatud hääl ei naasenud ja nii võtsin ma hommikusest bioloogide miitingust osa vaid käte ja peaga vehkides. Ometi oli sellest üllatavalt palju kasu, sest nüüd ma vähemalt tean, et sain küsimustest suures osas õigesti aru. See on ikkagi minu esimene essee bioloogias ja ühtlasi esimene essee, mille pean kirjutama inglise keeles nii et väiksed kõhklused on ju lubatud? Loodan, et ma oma vanale sõbrale Mendelile liiga ei tee.
Üks asi veel – ostsin endale eile gowni ehk siis meie ülikooli akadeemilise vormiriietuse. Rahvusvaheliste autoriõiguste seaduste kohaselt ei saa ma öelda, et näen välja nagu Batman, aga kui armsal lugejal vähegi fantaasiat on, siis ei ole kuigi raske mind selles mustas kostüümis, pilvelõhkujate kohal tuhisemas, ette kujutada.
No comments:
Post a Comment